Eestlase ajalugu on üks suur müstika (17)

Jüri Kadak,      08. november 2006


17. osa

Stalini hauatagune unenägu

1945. aasta talvel mängis Jossif Vissarioni poeg Stalin oma parima, viienda partii, kui Jalta gambiidiga pandi malelaual paika uus seis, mida hiljem on nimetatud kommunistlikuks maailmasüsteemiks. Sellisest ei suutnud unistada isegi Vene tsaarid. Kui aga anda generalissimusele veel üks hauatagune võimalus ja lasta tal endal tunnistada Molotovi–Ribbentropi pakt õigustühiseks, siis paneks Stalin hauas peenikest naeru: Poola hakkab uuesti tõmblema ning asub Ukrainalt, Valgevenelt ja Leedult tagasi nõudma paktieelseid maid. Sellega oleks selleks korraks paigas ka kogu NATO ja Euroopa Liidu itta-laienemise protsess.

Balti koostöö vägistamine

Eelmise ja tänase Eesti Vabariigi vahel võib selgesti näha sarnasusi ja paralleele. Lugedes 1935.–1936. aasta sündmustest, võib paistmas näha tänaselegi päevale omast. Nõnda oli ka Balti koostööga.
Seda, millest alustas Jaan Poska, jätkasid 71 aastat hiljem Edgar Savisaar, Dainis Ivans ja Vytautas Landsbergis, kes 13. ja 14. mail 1989 Tallinnas kohtudes taaskäivitasid Balti koostöö, mis arenes 1991. aasta novembris Balti Assambleeni. Kolm aastat hiljem loodud Balti Ministrite Nõukogu aga põhines sümboolselt 1934. aasta Genfi koostöö- ja üksmeelelepingul.
Ent pärast 1994. aasta juunileppeid, koos Vene vägede lahkumisega Eestist, lagunes ka Balti koostöö. Eesti hakkas vältima oma naabreid, Välisministeerium soovitas mitte kasutada sõnaühendit „Balti riigid" ja polnud heaks tooniks rääkida kolme Balti riigi koostööst. Samal ajal ilmusid areenile uued strateegid, kes kogu auru ja tähelepanu suunasid idasuunale ning käivitasid tõelise Venemaa vastase uue külma sõja, mil nii enne ja pärast igat söömaaega räägiti Venemaa poolt tulenevast sõjalisest ohust. See aga sünnitas igatsuse totaalkaitse ja jalaväebrigaadide järele, mis peaksid Narva jõel tõrjuma vene kasakahorde. Kas just nii nägi seda ette Ants Laaneots, see on hoopis teine asi.
Igatahes olin kaudselt tunnistaja sellele, millise sauna sai kunagine kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln vihast vahutava suuga president Lennart Merilt pärast 1995. aasta novembris Jurmalas toimunud kolme kaitseväejuhi nõupidamist, kus päevakorras oli kolme riigi sõjaline koostöö. Varsti oli ametist prii mitte ainult Einseln, vaid ka tema ametivend Leedus ja Lätis.
Sama juhtus ka mõni kuu varem, kui Pärnus toimunud kahe naaberriigi kaitseväe staabiülema kohtumisel pandi paika lätlaste osalust sügisel algavateks ühisõppusteks. Kujunes nii, et Läti valitsus keeldus ühisüritust finantseerimast ning eestlased pidid Läti kompaniid toitma ja varustama nagu vallavaest, aga tolleaegse Kaitseministeeriumi kantsleri, vanarauakaupmees Robert Lepiksoni näpud sügelesid, et algatada Eesti sõjaväe juhtkonna vastu kriminaalasja riigivara raiskamise pärast.
Täna võib esitada küsimuse: kas kolme riigi ühisele rahuvalvepataljonile, BALTBAT-ile tõmmati juhuslikult vesi peale ning milline saatus ootab Tartus asuvat Balti Kaitsekolledzhit? Kas BALTRON-il ja BALTNET-il on täna enam midagi ühist kolme Balti riigi sümboolse koostööga?

Jalta II

Ligi 55 aastat pärast esimest Jalta konverentsi toimus teine Jalta konverents. 10. ja 11. septembril 1999 kogunesid sinna neljateistkümne Läänemere ja Musta mere äärse riigi presidendid, et arendada kogu regiooni poliitilist ja majanduslikku koostööd. Sisuliselt oli see Diagonaalliidu renoveerimise katse. Aga nagu võis arvata, oli 2004. aastaks, NATO ja Euroopa Liidu järjekordseks laienemisprotsessiks kogu üritus varjusurmas. Baltlaste asemel seiravad nüüd Ukrainas nõunikena hoopis teised mehed ja eestlaste NATO-koostööpiirkonnaks on muutunud hoopis Kesk-Aasia.
Meie poliitikuteni aga pole jõudnud arusaam, milliste strateegiliste võimaluste otsa sai komistatud. See kahe mere vahele jääv regioon, ilma Kaukaasiata, ületab täna Venemaad nii rahvaarvult kui ka sisemaise kogutoodangu näitajatelt ning ainuüksi nende riikide kaasamine Euroopa ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse muudaks Euroopas jõudude vahekorda selliselt, et n-ö vana Euroopa riigid ei tooks suhtlemisel Venemaaga ohvriks oma nooremaid vendi.

FOTO:
President Arnold Rüütel andis kindral Aleksander Einselnile 22. juunil 2002 võidupäeva puhul kätte Kotkaristi I klassi ordeni. Veebruaris 1996 keeldus kindral vastu võtmast president Lennart Merilt Kotkaristi II klassi ordenit.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)