Ärge käratsege, mõelge rahulikult!

Kaljo Sinissaar,      08. mai 2002


Sunderakonnastatud valimised toimusid meil 1940. aasta suvel, kui Johannes Lauristin oma kildkonnaga Eesti maa ja rahva mahamüümiseks legaalset vormi otsis. Vennaliku võõrväe kaitse all korraldati Riigikogu "valimised", kus sai kandideerida ainult Eesti Töötava Rahva Liidu nimekirjas. Pikka aega käisime hääletamas ainult kommunistide ja parteitute bloki nimekirjas esitatute poolt. Kirusime vaikselt ja kiristasime hambaid.
Taasiseseisvumise järgsesse esimesse Riigikogusse pääsesid sisse 9 nimekirja/erakonna kandidaadid. Neist on nüüd alles jäänud Isamaaliit, Mõõdukad ja Rahvarindest võrsunud Keskerakond. Ülejäänud (tihti loosunglikke nimesid kandnud) sõpruskonnad on kadunud või teistesse erakondadesse sulandunud.
Sõpruskondade nimekirjade teed mindi ka kohalikel valimistel. Ühtedel valimistel esineti "Koduvalla Kangete", teistel "Tagatoa Tublide" ja kolmandatel "Ärklikambri Ärksate" nime all. Kas kandidaat oli kange, tubli või ärgas, sõltus ikka inimesest, mitte sõpruskonna nimest. Küll võis nimekirjas tõesti tubli kiiluvees ka mõni vähem tubli või lausa loru volikokku pääseda ainult mõne poolthäälega.
Eelseisvatel kohalikel valimistel jäävad selge taustata sõpruskondade nimekirjad kõrvale. Kandideerida saavad kõik kandideerimiseas ja kandideerimisõigusega inimesed. Kui kandideerija kuulub mõnda erakonda või on tal eelistus mõne erakonna suhtes, võib ta valijatele märku anda selle erakonna nimekirjas kandideerimisega. Oma erakonna või erakondliku eelistuse puudumisel kandideerib ta üksikkandidaadina. Kedagi ei sunnita kandideerimiseks ühtegi erakonda astuma. Lihtne ja selge. Sama lihtsalt ja selgelt saab toimida ka valija. Ta annab oma toetuse sellele kandidaadile, keda kõige enam hindab. Ja kui mõnes nimekirjas on valijale mõni väga vastumeelne kandidaat, võib ta ka samas nimekirjas oleva meeldiva kandidaadi poolt hääletamata jätta. See peaks sundima erakondi mammutnimekirjadest loobuma ja oma nimekirjades kandideerijaid hoolikalt valima. Ja on ju veel üksikkandidaadid. Tõesti tublisid inimesi on valdades ja väikelinnades ka üksikkandidaadina saatnud edu. Volikogudesse peaksid saama parimad.
Millegipärast on kohalike valimiste eelsete kodumuru-tüüpi valimisliitude keelustamisega tekkinud kära, mille krooniks sai Mihkel Tiksi aprillinaljana näiv ettepanek ellu kutsuda Kohalike Valimiste Erakond, mis peaks ühendama kohalikke asju ajanud kodanikke. See oleks siis Ülevabariiklik Kohalikke Asju Ajavate Kodanike Erakond! Või parteitute blokk? Kohalikke asju peaksid ajama kõik volikogude liikmed, vaatamata sellele, kas nad on saanud sinna üksikkandidaadina või mingi nimekirja kaudu. Miks nn uude erakonda astujad nüüd ühel meelel olema peaksid, kui varem kandideeriti isegi valdades lisaks üksikkandidaatidele ja erakonnanimekirjadele veel kuni neljas kodumuru-tüüpi valimisliidu nimekirjas?
Peale kohalike valimiste seaduse väljakuulutamist on rahunemiseks ja mõtlemiseks aega piisavalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)