On kallis mulle kodupaik…

Kuigi olen ju harjunud Eesti võimumeeste sigadustega väetite vanainimeste vastu, tegi see nukraks ja meelde tuli rahvalaul, mis algab nii: „Eesti riigi seadus on ropp ja roojane ning prominendi orjus on loomuvastane…“ Kandun mõtetes sageli noorusmaale, ja mida aeg edasi, seda rohkem kipub see laul meenuma.

Olen mõtelnud ka maaomanikult luba küsima minna, kuid see on mulle väga keeruline, sest südame madala jõudluse tõttu saan juba aastaid liikuda vaid teosammul ja sagedaste seismajäämistega. Sellisena on mul maaomaniku väljaselgitamine ja temaga ühenduse võtmine raske. Pealegi pean selliste siltide panejaid lurjusteks ja vastumeelne on nendelt midagi paluda. Kui maaomanik juhtub olema suur lurjus, võib ta algul küll lubada, kuid pärast ikkagi trahvi nõuda. Missuguseid karistusmäärasid võib sel juhul rakendada? Seda oleks ilmselt vaja teada kaunis paljudel inimestel.

Kas mul tasub unistada näha veel oma noorusmaad?

Minu probleem on päris väike, võrreldes mõnede maainimeste probleemiga, kes ei saa oma kodust välja ilma maaomaniku loata. Miks küll on meie riigimehed teinud seadusi, mis võimaldavad maaomanikul teisi inimesi diskrimineerida? Varem selliseid probleeme ei olnud. Kas see ei oleks ka üks põhjus, miks inimesed maalt lahkuvad? Üheks tõenäoliseks põhjuseks on ilmselt ka see, et valitsejad soovivad inimesi tülli ajada, kuna siis vaesed ei saaks üksmeelselt oma huve kaitsta.

Jääb lootus, et Keskerakonna esindajad Riigikogus püüavad seda inimvaenulikku korda muuta.

K. RAEDLA, Põlva

Jaga |