Nädala juubilar RAIVO TRASS 70

Lapsepõlvest on Trass meenutanud, et veetis iga vaba hetke mere ääres. Vabu hetki tuli leida näiteks kartulite rohimise kõrvalt, mida Trass on värvikalt meenutanud, ehkki tegelikult tuli seda tööd teha vaid mõni kord suve jooksul.

Kuid mereigatsus ja -isu on Trassis seega juba varasest lapseeast sees. Ka hiljem perega rajatud suvekodu Saleveres on mere ääres ning elu on Trassi pikalt sidunud Pärnuga, mis läbi ja lõhki merelinn. Ühes ammuses intervjuus ajakirjale „Teater. Muusika. Kino“ (autor Sven Karja) kirjeldab Trass, et meri tähendab tema jaoks lõpmatust ning kõike, mis jääb horisondi taha. Eriti meeldivat talle tuuline ilm ja torm, millega kaasneb soov merele minna. See on ohtlik, kuid õnnistav, ergutab ja annab jõudu. Trass kaalus omal ajal ka merekooli minekut, kuid elul olid temaga seoses teised plaanid.

Keskkooli lõpetas Trass Tallinnas 1964. aastal. Juba keskkooli ajal oli ta teinud oma esimese rolli lauljana. Hiljem on ta meenutanud, et kuna koolis tehti palju isetegevust, kus ta kaasa lõi, siis just laulu- ja ajalooõpetaja utsitamise tõttu jättis ta maha merekooli-mõtte ja läks lavakunstikooli katsetele.

Varem oli Trass küll teatris käinud, kuid ta on ka tunnistanud, et ega ta teatrikoolist tol ajal midagi ei teadnud. Lavakunstikooli sai ta hõlpsalt sisse ning Trass meenutab, et erilist närvi sees ei olnud, sest ta ei teadvustanud, et see elus nii oluliseks ja tähtsaks kujuneb.

Värvika loo on Trass jutustanud oma esimesest tunnist Voldemar Pansoga, kuhu ta saabus sinise silmaga. Suure spordisõbrana (eriti sõudjana, kelle paatkond isegi Eesti meister) oli Trass eelmisel õhtul trennis käinud. Hiljem läks kiireks ning kui poisid paati angaari viisid, lõi kellegi aer talle silma. Panso oli sellele muidugi viltu vaadanud – et mingi kaak on kuskilt välja ilmunud.

Kuid Trass on üldistanud, et Panso oli tema jaoks ainus õpetaja: „Ega mul muid õpetajaid pole olnudki. Teised olid tööpedagoogid, tublid inimesed, aga nii laia haardega ja nii nõudlikku, huvitavat, töös nurka suruvat õpetajat pole teist.“

Ehkki lavakooli algus sujus lihtsalt, tekkis teise kursuse lõpus kriis, mil Trass sai aru, et ei saa millestki aru. Aga see oli vajalik, aitas asju selgemaks mõelda ning hoopis teisiti vaadata, andis mõistmise, et tuleb mõtlema ja pingutama hakata.

Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpetas Trass 1968. aastal. Pärast lõpetamist suunati ta Draamateatrisse. Juba kooliajal jõudis ta lavalaudadele Mati Undi „Võlas“ 1966. aastal. Üks kirkamaid ja meeldejäävamaid rolle – ja mitte teatris! – tuli aasta pärast teatrikooli lõppu 1969. aastal: ka täna ei leia kergelt eestlast, kes ei suuda tsiteerida kultusfilmi „Viimne reliikvia“ stseeni: „Minu laegas, minu kübar, minu mõõk! Minu pruut ootab mind!“, kus Trass kehastas naiivset, aga lõbusat Hans von Risbieter’it. ETV juubeliusutluses Anu Välbale 13. märtsil tunnistas Trass, et see kultusfilm on tema jaoks jäänud oma aega ning ettepanekutele asuda Risbieter’ina reklaamides raha teenima on ta vastanud eitavalt.

„Viimse reliikvia“ võtetel õppis Trass ratsutama, ehkki ta filmis väga kuraasikalt väidab, et just tema ongi Liivimaa parim ratsutaja.

Draamateatris töötas Trass kuni 1977. aastani, hiljem on ta laval olnud Linnateatris (toona Noorsooteater) ning Rakvere ja Pärnu teatris. Just Pärnu-ajast sai Trass tuntuks suurejooneliste vabaõhulavastuste poolest, näiteks unustamatu „Piknik Reiu jõel“, „Soolaev“, „Meil aiaäärne tänavas“.

„2000 aastat elu Eestimaal ehk piknik Reiu jõel“ oli Eesti esimene suurem vabaõhulavastus, mille vaatajad vaimustunult vastu võtsid. Võimsa ning mängulise lavastuse autor on muide Jaan Tätte.

Inimesena on Trass üldiselt rahulik. Lähedased kirjeldavad teda, et ta oskab kasutada vähe sõnu, aga õigel hetkel, ning valida hetkesse alati õiged sõnad.

Perega rajatud suvekodust Virtsu lähedal Salevere külas, mis algselt oli mahajäänud talu, on saanud nüüdseks perele teine kodu. Talu osteti 1985. aastal ning selle taastamises on Trass ise teinud suure osa puutööst ning ka mitu abihoonet ehitanud päris oma kätega. Majast on Trass saanud kosutavat jõudu, nii vaimset kui ka füüsilist. Talu annab kõigile oma ruumi, oma toa ning isegi oma maja. See koht annab mõtlemiseks ruumi. Lisaks on ka selle kodu juures asendamatu osa merel ja loodusel – meri paistab õuele, lisaks omaetteolek, niidu- ja rannalinnud, jänesed, nastikud, sisalikud.

Maja on täidetud raamatutega – raamatud üldiselt on Trassile tähtsad. Ta on öelnud: „Kui raamatut ei ole, siis on väga kurb elu. Raamatud on olulised ning hea on neid aeg-ajalt uuesti sirvida, üle lugeda. Raamatud peavad säilima.“

Ka inspiratsiooni on Trass peamiselt leidnud kirjandusest. Ajalehtedest saab vihjeid ja motiive, mõtlemist aitavad vormis hoida „Looming“, „Akadeemia“, „Vikerkaar“, „Eesti Loodus“, „Keel ja Kirjandus“.

Viimasest ajast on inimestele üle maailma hinge läinud Eesti–Gruusia ühistööna valminud film „Mandariinid“, milles Trass mängis Juhani-nimelist arsti. „Mandariinid“ on kindlasti viimase aja, kui mitte läbi aegade, rahvusvaheliselt kõige edukam Eesti film. Filmi õnnestumise kohta ütles Trass Delfile rahulolevalt: „Olla Oscar’i nominent, see on võimsam, mis on Eesti kultuuris olnud! See on võimas, võimas, võimas!“

Raivo Trass astus 1998. aastal Keskerakonda ja on sellele kooslusele truuks jäänud tänini. Kesknädal ühineb kõigi õnnitlejatega äsjamöödunud juubeli puhul!

Kasutatud allikad: „Teater. Muusika. Kino“ intervjuu Sven Karjale (2000); ERR „Tähelaev“ 4. aprillil 2010; www.publik.delfi.ee

ULRIKA KARU

Jaga |