Haridus teeb Eestist kultuurriigi

Isegi poliitikakaugetele inimestele jääb tänavune 1. september negatiivsena meelde – järgmise aasta eelarvest kaob sellest päevast peale Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ja sotsiaaldemokraatide valitsuse otsusel  450-kroonine ranitsatoetus, mis aitas perel viimased ostud just uue kooliaasta eel ära teha. Kui peres oli kooli minemas mitu last, olid need sajad kroonid igati teretulnud.

Küüniline on rääkida laste olulisusest ja vanemahüvitisest, kui õpilaste vanematele annab riik selgelt märku, et just uut kooliaastat alustame ilma riigipoolse tähelepanuta. Kui siia lisada koolitoidutoetuse vähendamine, koolide remondirahade kaotamine ning koolidelt lisarahade äravõtmine, ei jää haridusasutustele just palju võimalusi.

Kahjuks ei saa ka omavalitsused inimesi enam palju toetada, sest Vabariigi Valitsus on alustanud omavalitsuste tulubaasi vähendamist. Iga omavalitsuselt ära võetud kroon annab kiiresti tunda, sest vähenevad linnade ja valdade võimalused toetada huvialaringides tegutsemist, spordi ja kunsti harrastamist, suuremate vabaaja- ja ühisürituste korraldamist. Omavalitsused peavad regulaarsed kohustused ikka täitma. Need lisaväärtused, mis meie kõigi elu turgutavad, satuvad nüüd eelarvekärbete ohvriks. Süüdistada selles omavalitsusi on kohatu, sest ega Eesti majanduse elavdamine ning uute turgude otsimine ole iga linna- ja vallavalitsuse, vaid ikka riigivalitsuse töö. Kui nüüd on vaja raha juurde saada, siis selle asemel, et ranitsatoetust ja koolitoidutoetust ära võtta, võiks üle 40 000–50 000 krooni saavate inimeste sissetulekutele suurema tulumaksu kehtestada. Niimoodi käituksid Euroopa riigid.

Uus koolimaja avati sel aastal Missos. Palju õnne!

Kahjuks sulges mitu kooli oma uksed. Laste koolitee pikeneb ning külakant jääb kultuuri- ja haridustempli võrra vaesemaks. On ju kool oma õpetajatega ja teiste kultuuriinimestega see, mis hoiab erksana kogu piirkonda.

Kooli kinnipanek on praegu väga vale samm ka seetõttu, sest lapsi sünnib edaspidi rohkem kui vahepealsetel aastatel. Usun seda.

Võimalused saada hea haridus, vaatamata lapse elukohale ja pere rahalisele olukorrale, oluliselt mõjutavad vanemate otsust, kas luua suurt peret või mitte. Täna ei otsusta noored seda vaid emapalga järgi, kindlasti vaadatakse ka kaugemale.

Koolivõrguga ei tohi teha sama viga, mis paarkümmend aastat tagasi tehti lasteaedadega. Lasteaedu on nüüd puudu ning vajadus nende järele on mõnes piirkonnas mitu korda suurem, kui suudetakse uusi ehitada. Seepärast ei tohi täna sulgeda ka koole, kui mõne aasta pärast peame neid uuesti ehitama.

Täna avaldub laste arvukuse langus kõige valusamalt keskhariduse astmel. Põhikooli lõpetamiseni on jõudnud meie väikesed klassid ning varsti jõuavad nad kõrghariduse lävele.

Kutsekoolid saavad hakkama, kui anda neile vabadus vastu võtta põhihariduseta noori ja keskealisi inimesi, kes vajavad kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Kutsekoolid töötaksid siis erinevate graafikute alusel, internetis ja nädalavahetusel. Lõppude lõpuks võidaks sellest kogu ühiskond.

Kõrgharidusest ei tohi mingil juhul raha ära võtta! Ajal, mil sündivus jääb madalaks, võib õpetada väiksemates gruppides ning anda noorele inimesele haridust tasuta. Hariduse pealt ei ole võimalik kokku hoida, sest haridus on peaaegu ainuke Eesti pääsetee. Väike ja innovaatiline, inimestest sotsiaalselt hooliv turvaline kultuurriik – on minu visioon Eestist.

Majandusraskused ei tohi mõjutada laste huvitegevust. Iga lapse jaoks lubati 2000 krooni, kuid valitsuskoalitsioon on sellest taganenud. Peame jälgima, et raskustele viidates ei lõhutaks meie muusika-, kunsti- ja spordikoolide võrku. Just seetõttu olen mures valitsuse kava pärast vähendada omavalitsuste tulubaasi, sest huvikoolide õpetajad ja treenerid saavad palka omavalitsustelt. Just need koolid seisavad täna remondiootel, sest nemad pidid ette võetama siis, kui üldhariduskoolid ja lasteaiad korda saavad. Ka Euroopa miljonid on laiali jagatud, ning omavalitsustel tuleb nüüd endil raha leida. Kahjuks käib see neil üksinda üle jõu.

Soomlased ei hoidnud kokku oma tuleviku pealt. Täna õpib neilt kogu maailm. Õpime meiegi. Lastesse ja haridusse tuleb panustada igal ajal, eriti aga rasketel aegadel. Soomlased nägid oma majandusraskustest väljapääsu innovatsioonis, tehnoloogias, aga ka geograafilises asukohas. Nad õppisid suhtlema Venemaaga ning arendavad mitmesuunalist kaubavahetust. Soomlased peavad Venemaaga kaineid suhteid ka Euroopa Liidu tasandil; nad on ettevaatlikumad kui sakslased, teadlikumad kui prantslased, osavamad kui enamik liikmesriike. Soomlased oskavad suhelda ka Aasiaga, kus on uued kiiresti arenevad ning võimsad turud.

Meiegi peaksime vabanema omaenese naba imetlemisest. Õpime ja saame kõik veidi targemaks! Ilusat kooliaastat meile kõigile!

KESKMÕTE:

Väike ja innovaatiline, inimestest sotsiaalselt hooliv turvaline kultuurriik – see on minu visioon Eestist.

MAILIS REPS, Riigikogu liige

Jaga |