Kas poliitikute äraostmine on korruptsioon?

Ülo Strandberg,      23. november 2005


Kui valimistel kvalifitseeritakse häälte üleostmine kuriteona, siis rahva poolt juba valituks osutunud poliitikute (näiteks volikogu liikmete) äraostmist pole senini millegipärast kuriteona käsitletud, kuigi kõigile on selge, et tegemist on kõige ehedama korruptsioonijuhtumiga. Seadusandluse seisukohalt tulnuks Faktulini ja Karavajevi äraostmist Tallinna eelmises volikogus käsitleda ränga korruptsioonijuhtumina, kuid midagi taolist ei juhtunud. Kuigi Karavajev on hiljem puhtsüdamlikult avalikkusele tunnistanud, et vastutasuna oma erakonna reetmise eest pakuti talle raha kooli remondiks. Faktulin ja endine siseminister Leivo pidanuksid astuma kohtu ette kui korruptsiooni osapooled, kuid seda ei juhtunud. Miks?
Juba praegu kirjutab propagandaleht Postimees avalikult, et mõned erakonnad on moodustanud altkäemaksufondi, millesse on kogutud juba 5–6 miljonit krooni, et praegusesse Tallinna volikokku rahva poolt valituks osutunud Keskerakonna liikmetest mõned korruptsioonile altid liikmed ära osta! Ja ime küll – Postimees, mis on nii palju aega ja leheruumi pühendanud võitlusele korruptsiooniga, eriti seoses Keila-Joa maja ostuga, ei leia poliitikute äraostmises erakondlikul tasandil midagi taunimisväärset. Vastupidi, ajaleht näib kõigiti seda heaks kiitvat ja õigustavat. Tavalisele inimesele jääb küll täiesti arusaamatuks, mis siis on lõpuks korruptsioon ja mis ei ole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)