Miks eestlased maksavad kinni Teise maailmasõja?

HELLE KALDA,      25. jaanuar 2006


Riigikogus seisab neljandat aastat Riigikohtu otsus, mis kohustab seadusandjat lõpetama omandireformi seaduse (ORAS) mitmeti tõlgendamise. Jutt käib ORASe paragrahvist 7 lg 3, mis ei luba täita baltisaksa ümberasujate varanõudeid enne, kui on sõlmitud riikidevaheline leping. Lepingut sõlmitud ei ole. Kui ümberasujatele on vara tagastatud, on seda tehtud seadusevastaselt.

Eesti poliitikud ei ole 15 aasta jooksul suutnud sõlmida lepingut Saksamaaga, et jõuda lõpuks selgusele ümberasujate vara küsimuses, aga ka sõjakahjude hüvitamises meie riigile. Kohtud on teinud vastuolulisi otsuseid. Parlament on selles küsimuses peaaegu et põhiseadusliku kriisi lävel.

Puuduvad õigusvastase võõrandamise tunnused
Tuletame üht-teist meelde. Ümberasujatele kuulunud vara ei võõrandatud õigusvastaselt. Sellepärast ORAS ei tunnistagi Saksamaale ümberasujaid õigustatud subjektideks. Siiski jäeti 1991. aastal seaduse vastuvõtmisel tulevikku võimalus, et võib-olla Eesti ja Saksa riik sõlmivad kunagi mingi lepingu. Seni pole Saksa pool lepingu sõlmimiseks initsiatiivi näidanud.
Vastupidi, Saksa riigi esindajad, kelle poole nii Keskerakond kui ka üürnike liit pöördusid, on kirjalikult teatanud, et Saksa riik distantseerib ennast sellest teemast. Seega peab vastuolu seaduses lahendama Eesti riik üksi.
Saksa riik koos Poolaga on aga töötanud ühiselt välja eksperthinnangu, mis puudutab samalaadseid küsimusi nende riikide vahel. Lühidalt – jõuti kokkuleppele, et mingeid nõudeid kumbki pool ei esita. (Vt tsitaadid Poola-Saksa ekspertarvamusest tagapool!)
10. jaanuaril 1941. aastal lahkus NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe järgi (tulenevalt Molotov-Ribbentropi sobingust ja sõjaolukorrast) Eestist nn järelümberasujana erinevail hinnanguil 4000–7000 inimest. Kui ma loen stenogramme selle seaduse varasematest aruteludest Riigikogus, saan aru, et meile tahetakse selgitada, nagu oleksid need tuhanded inimesed olnud 1940. aasta 16. juuni seisuga Eesti kodanikud ja seega ORASe alusel õigustatud subjektid.
Ei ole. Asi on selles, et ORASe § 7 lg 3 on välistava toimega. Rakendusotsuse § 5 ütleb selgelt, et kui oled Saksamaale väljarändaja (sic! – mitte põgenik), siis ORASe raames pole sul õigust vara tagasi saada – sel lihtsal põhjusel, et sul polnudki seda vara, sest sa olid sellest varast NSV Liidu-Saksamaa lepingu järgi vabal tahtel loobunud. Teadaolevalt saadi selle deklareeritud vara eest hiljem ka kompensatsiooni.
Kahjuks ekspresident Meri jõulisel soosimisel ja Isamaaliidu juhtimisel tegutsenud valitsus tegi suuri pingutusi seaduse muutmiseks, õigustamaks baltisakslastele majade tagastamist, üritades ka ajalugu pea peale pöörata. Rääkimata sellest, et Eesti riik võtaks endale taas suured rahalised kohustused, heastamaks võõra sõja kahjusid.

Kas tõesti peame vara teist korda kinni maksma?
Nii 1939. aastal Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel sõlmitud ümberasumise kokkulepe kui ka selle lepingu järg, 1941. aastal NSV Liidu ja Saksa riigi kokkulepe tagasid varade kompenseerimise. NSV Liit maksis Saksamaale ümberasujate vara eest 200 miljonit riigimarka. Puudub alus nõuda kord juba kompenseeritud varade tagastamist või uuesti kompenseerimist. Ümberasujad loobusid vabatahtlikult isegi nõudeõigusest sellele varale – see ongi asi, millest tänapäeva varataotlejad-pärijad, kahjuks aga ka suur osa nende eestkõnelejaid-poliitikuid aru saada ei soovi.
Eesti riik pole nii jõukas, et maksta kinni Molotov-Ribbentropi pakti tulemusel baltisakslastele tehtud väidetav ülekohus oma kodanike heaolu arvelt, samas kui kumbki meid okupeerinud riik, Saksamaa ega Vene Föderatsioon, meie rahvale tekitatud kahjusid heastanud pole.
Paraku, ORAS annab tõesti võimaluse mitmeti tõlgendamiseks. Kohtupraktikas tähendab see Eesti kodanike, tänaste maksumaksjate huve kahjustavate otsuste vastuvõtmist. Aastaid kestvad sajad kohtuasjad ning ülalmainitud 2002. aasta 28. oktoobri Riigikohtu otsus, mis kohustas rahvasaadikuid seadusesse õigusselgust looma, vaid kinnitavad öeldut.
Õigusselgusetu olukorra püsimine ligi 15aastases omandireformis tuleb lõpetada. Riigikogu peab vastu võtma üheselt mõistetava seadusesätte, mitte lootma lepingule, mida kunagi ei tule. Seadus peab otse sõnastama, et ümberasujad ei ole kunagi olnud ega ole ka praegu omandireformi õigustatud subjektid.
1. aprillil 2003. aastal esitasid neli keskerakondlast Riigikogus ettepaneku seadusemuudatuseks, mille kohaselt Vene-Saksa lepingute alusel Eestist lahkunud isikud ei ole omandireformi õigustatud subjektid neile varem kuulunud vara suhtes. Kahjuks nappis Keskerakonnal tol korral ettepaneku läbiminekuks hääli, sest Res Publica juhitud koalitsioon soovis ebamäärase olukorra jätkumist.
Keskerakond ei näe põhjust taganeda oma pikka aega püsinud seisukohtadest, mida oleme kogu vabariigi aja kaitsnud.
Kostab siiski hirmutamist, et kui ümberasujad vara ei saa, tuleb Eestil maksta ülisuured trahvid või hüvitada kahjunõuded, nagu rikuksime õigusliku ootuse printsiipi. Stopp! Mis ootus võis olla neil, kelle seadus välistas õigustatud subjektide ringist? Meie ei pea kartma. Kartma peaksid need, kes on seadusevastaselt maju-kortereid omandanud või kes on neid protsesse oma ametikohtadel toetanud. Täpselt samuti puudutab see inimesi, kes nendes majades on korterid erastanud. Ka seda poleks tohtinud teha.
See juba kurikuulus § 7 lg 3 välistas siiski sõnaselgelt kõik tehingud lepingutega Eestist lahkunud isikutele. Nagu kinnitavad tippjuristid, pole möödunud 15 aasta jooksul ükski Eesti kohus mõistnud kohtuotsusega vara ümberasujale, kui tema ümberasumine on tõestatud.

Riigikogu peab vastu võtma üheselt mõistetava seadusesätte, mitte lootma lepingule, mida kunagi ei tule. Seadus peab otse sõnastama, et ümberasujad ei ole kunagi olnud ega ole ka praegu omandireformi õigustatud subjektid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)