Poliitika – noortele ja naistele keelatud?

Postimehe ajakirjanik Uwe Gnadenteich kirjutas oma arvamusloos „Liiga noor ja mujalt pärit“ linnaosavanematest, kes viimase kahekümne aasta jooksul on noorte ja tundmatutena erinevaid linnaosi juhtima asunud. Suurem osa neist on tõestanud end võimekate inimeste ja poliitikutena, jõudnud Riigikokku, ministritoolile või isegi Euroopa Parlamenti. Pisut kummaline on aga nüüd nii sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses lugeda parastavaid kommentaare, sest praegu on kandidaadiks seatud noor ja haritud naine. Rõhutan just teadlikult sugu.

Linnaosade ja valdade juhid on tihti tulnud „mujalt“. Paljud neist on toredad inimesed, kes hästi vastu võetud ja oma töös õnnestunud. „Pisut kummaline on kuulata, kuidas keegi räägib 21. sajandil täiesti tõsiselt sellest, et linnaosavanemaks sobib vaid inimene, kes elab vastavas linnaosas,“ kirjutab Uwe Gnadenteich, ja temaga tuleb nõustuda.

Linnaosa- ja vallavanema peamine ülesanne selles ametis on kahtlemata seista oma piirkonna ja seal elavate inimeste eest. Ma usun, et see nooruslik energia kulubki eelkõige kohalike inimeste ning ka erinevate erakondade poliitikute mõtteid kuulates ja neid ellu viies. Loomulikult peab leiduma ka konstruktiivset kriitikat, sest vaidlustes sünnib tõde. Kritiseerida aga inimest seetõttu, et ta on noor naine, pole kuidagi mõistlik lähenemine.

Mind on viimastel nädalatel kummitanud küsimus noortest poliitikas. Kui me viime auto parandusse, siis usaldame selle ilma kahtlusteta selle noormehe hoolde, kes on äsja lõpetanud kutsekooli autotehniku erialal. Kui otsime juriidilist nõu, ei suhtu me tõrjuvalt noortesse advokaatidesse. Kui elusid päästab või sünnitust võtab vastu värskelt eriala omandanud noor arst, siis see kõik on justkui normaalne. Suurt poleemikat ja umbusku tekitab aga see, kui kaasame poliitikasse ja juhtimisse pädevaid noori (veel hullem kui noori naisi), kellel on tugev kaasaegne haridus ning töökogemus vabaühendustes.

Me jätame alateadlikult kõrvale inimesed, kellel on motivatsioon ning soov anda midagi riigile ja ühiskonnale. See ei tohiks nii olla! Vastupidi, peaksime neid tunnustama ning toetama väljakutset vastu võtma. Usaldame uut põlvkonda.

„Nimi ja amet ei riku meest, kui mees ise on tubli ja austamisvääriline,“ nii lausus Raja Teele ja kõik noogutasid tunnustavalt kaasa. Aga kui tegu on noore naisega, kes ei ole veel meie naabermajja kolinud…

Nõmme ja Paunvere on mõneti sarnases olukorras. Ka Oskar Lutsu sulest tuttav perekond Kiir ei suutnud kuidagi leppida sellega, et Paunverre asusid kenad noored õmblejannad, õed Juuli ja Maali. Jutud pandi käima, kiruti, mustati ja laimati. Päeva lõpuks aga mindi naiste pärast kaklema, nii armsaks ja omaks olid nad saanud.

Naised on meid poliitikas varemgi üllatanud – Marina Kaljurand ei kandideerinud valimistel, aga vaadake kui populaarne välisminister temast sai, isegi presidendiks tahtsime teda valida. Või siis Kersti Kaljulaid, meie tänane riigipea – avalikkus väga ei teadnud ja tundnud teda, aga ta võitis. Ja ma ei taha sellega kuidagi meie presidenti solvata, kuid näitena sobib see hästi. Kas me kurdame? Sugugi mitte, meil on hea president!

Alati võime ju avalikku ametisse valida inimese, keda kõik tunnevad. Näiteks kellegi, kes läbi teleriekraani igal õhtul meie elutoas on. Valime ära... ja pettume. Samas võime usaldada noort inimest, isegi noort naist, ja hiljem tõdeda, et: näe, ta saigi hakkama.

[esiletõste]       Linnaosade ja valdade juhid on tihti tulnud „mujalt“. Paljud neist on toredad inimesed, kes hästi vastu võetud ja oma töös õnnestunud.

[fotoallkiri]       RAAMAT KUI TEATEPULK: Endine Nõmme linnaosa vanem Tiit Terik soovimas värskele linnaosajuhile Grete Šillisele palju jõudu ja tarkust Nõmme ja nõmmelaste teenimisel. Foto Facebook.

TIIT TERIK,

Riigikogu liige

Jaga |