„Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on üksnes hetk, mille elame praegu.”

KAIDO JAANSON,      04. aprill 2007


See mõte kõlbaks illustreerima ka äsjast valimiskampaaniat. Tegelikult tunneb iga natukegi eesti luulet nuusutanud enam kui paarikümneaastane inimene siin ära Artur Alliksaare luuleliselt filosoofilise (või filosoofiliselt luulelise) tõdemuse.

Olen oma mälestusi Alliksaarest pakkunud siia-sinna rohkem kui korra, kuid seni pole neid ühel või teisel põhjusel trükimusta-vääriliseks peetud. Mõnikord ärkasin tähtpäeva jaoks liiga hilja, teinekord on põhjus jäänud arusaamatuks.

Nüüd äratas need mäluseigad kunstiteadlase Ants Juske artikkel tänavuse küünlakuu 17. päeva EPL-i Arkaadias. Minuealised ja jupp vanemad inimesed kindlasti mäletavad Artur Alliksaare kookus kogu Tartu tänavatel ringi ruttamas ning mõnes Verneri kohviku lahtritest või ülikooli vanas kohvikus hoogsalt ja valjuhäälselt enda vastvalminud luuletust ette kandmas või mõttelõnga lahti kerimas. See viimane ongi põhjus, miks temast kirjutada tahan. Täpsemalt natukene allpool.

Kõigepealt niipalju, et ma ei kuulunud Alliksaare fännklubisse (kui tänapäevaselt ja sportlikult väljenduda). Ma ei tegelnud luuletamisega ega kirjandusegagi, ehkki mõlema valdkonna vastu olen alati rohkem kui keskmist huvi tundnud.

Ka ei oska ma öelda, kuidas ja kust minu tutvus Alliksaarega alguse sai. Kuid oli see igal juhul selline, et kui üks meist kohvikus juhtus üksinda istuma, võis teine piinlikkust tundmata vaba kohta küsida, mis Verneri tollaseid kombeid (praegusi ma ei tea) arvestades oli küllalt palju, ning kui istuja just kedagi ei oodanud, siis küsija koha ka sai.

Küll aga mäletan hetke, millal ta mulle vist esmakordselt sügavamalt meelde jäi (kindlasti polnud me siis veel tuttavad). See oli mingi kirjanduslik üritus tollases TRﾜ keemiahoone ringauditooriumis, kus esines ofitsiaalne Johannes Semper, kes juhtumisi minu koolivend, muidugi palju varasemast ajast (nagu on minu koolivennad ka Jüri Vilms ja Johannes Vares-Barbarus). Ajad, mis möödunud, pole minu arvamust Semperist suurt muutnud.

Alliksaar istus ringauditooriumis minust mõned read kõrgemal. Milles oli kõnealune probleem, selle on aeg mälust kustutanud, kui ma üleskerkinust üldse aru sain (sest probleem oli kindlasti kirjanduslik; ehkki käes oli Hrushtshovi „sula", ei riskinud veel keegi poliitika kallal hambaid teritama hakata).

Ei oska enam ütelda sedagi, kas Alliksaar kommenteeris või küsis. Pole võimatu, et ta tegi korraga mõlemat. Igal juhul ei osanud Semper midagi vastu kosta, vaid üksnes maigutas suud. Just maigutas – tema nägu on mul tänini meeles, sest istusin viiendas või kuuendas reas.

Ja nüüd siis sellest, miks siinse loo arvutisse tipin. Kusagilt on meelde jäänud väide, et Alliksaar rääkis palju; seejuures kontekstis, nagu oleks ta lobisenud. See on vale – niisugune arvamus teeb mulle haiget ja on Alliksaare suhtes ülekohtune.

Niisama hästi või veel paremini, kui äsjanenditu, on mulle mällu jäänud üks juhuslik neljasilmavestlus Verneris. Kumb kumma juurde istunud oli, loomulikult enam ei mäleta.
Alliksaare sõnevool oli tõesti kui paisu tagant pääsenud kosk – filosoofilisi termineid ja võõrsõnu tuli kui kuulipildujast. Loomulikult polnud minu eruditsioon ja teadmised filosoofias, kirjandusest rääkimata, tollal sellised mis praegu, kuid kindlasti ei olnud ma ka viimane lollpea, olin vast viienda või kuuenda kursuse tudeng (individuaalõppeplaaniga, milles ka filosoofia ajalugu), kes enamasti väga headele õppinud. Tunnistan, et minu haridusest ja ettevalmistusest ei piisanud jälgimaks Alliksaare mõttelõnga terviklikkust.

Pole võimatu, et ta, teades, kes olen, epateeris. Kuid mis siis?

Keskendasin kogu oma tähelepanu sellele, et tabada teda mõnda neist sõnadest, väljenditest ja võrdlustest, mida ta mu ette paiskas, valesti tarvitamas, sest olin niisuguseid targutajaid, kes kergesti ja tihti eksivad, elus juba piisavalt kohanud.

Alliksaar ei teinud ühtki viga. Tema mõttelõng oli intensiivne, kuid korrektne. Siin ongi põhjus, miks ma pole nõus, kui Alliksaart rohkem kui kord lobisejaks on nimetatud! See oli väärtus, mis tema suust tuli, kuid ülestähendamata väärtus, mis eesti kultuurile on kaotsi läinud. Igaveseks.

Tegu oli omamoodi pärlitega, mis sigade ette heidetud. Kindlasti mitte alati ja kõigi puhul, kuid nii mõneski selletaolises situatsioonis kindlasti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)