Ajakirjanduse madala maine põhjuseks võib olla napp eetikakoodeks

01. juuni 2005


Lühendatult Siim Kallase kõnest Eesti Ajalehtede Liidu toimetuste päeval 24. mail

Ajakirjandus ja poliitika on tihedasti läbi põimunud. Mulle on see kõik kahtlemata väga isiklik. Olen olnud taevasse tõstetud, poliitika ja poliitikute kritiseerija, ja kibestunud, kui olen saanud ajakirjanduse ebaõiglase ja ebakompetentse kohtlemise osaliseks. Üldiselt olen olukorraga leppinud ja suhtunud ajakirjandusse ilma erilise närvilisuseta.
Eestis täiendavad poliitikute ridu ajakirjanikud. Kui paljudest ajakirjanikest on saanud poliitikud või poliitikute ja riigiasutuste eesträäkijad! Võib küsida, et millest küll see võlu, aga tegelikult on see ka üheks tõestuseks, et poliitikud ja ajakirjandus on omavahel eluliselt seotud.
Huvitav, et ühestki kohtunikust pole veel poliitikut saanud. Ärimehi on, riigikontrolör on, ametiühingujuhte on mitu, õiguskantsler tuleb, aga ajakirjanikke on hiiglasuur hulk.

Üks sõber seletas mulle hiljuti, et kui ma räägin mingist ajakirjanduse kui tõekuulutaja missioonist, olen ma ajast maha jäänud. Ajakirjandusel polevat enam ammu mingit missiooni. See on vaid väli, kus igaüks tuleb oma tõe ja valega ja kus erinevad tõed ja valed omavahel võitlevad. Välja ei saavat milleski süüdistada.
Ometigi – ka lahinguväljadel on ju erinevused. Üks kaitseb ennast künka otsas, teine võitleb soos. Üks näeb kaugele, teisele puhub tuul suitsu silma.
Ometigi näib, et ajakirjanduse roll tõe ja vale vahel selguse loojana on tõepoolest vähenemas. Vanasti pidasin minagi oma seisukoha esitamiseks kõige paremaks kirjutada artikkel ja saavutada selle avaldamine mingis ajalehes. Praegu ma eelistan valmistada ette avalik esinemine ja riputada seejärel selle tekst üles elektroonilises võrgus. Kui mõni ajaleht selle avaldab, olen meelitatud, aga kui mitte, ka ei kurda.

Kui oletada, et käsitlus ajakirjandusest kui mingit missiooni kandvast nähtusest on tõepoolest kadumas, on mul küsimus – kes teeb valikuid tänapäevase demokraatia ja avatuse tingimustes? Kas tõesti on igaüks suuteline jälgima kõike, mida poliitilistel teemadel räägitakse ja kirjutatakse, ja tegema selle põhjal otsuse, keda valida?
2002. aastal avaldati järjest kaks avaliku arvamuse uuringut. Üks ütles, et ajakirjanduse usaldusväärsus on allpool valitsust ja Riigikogu, teine tegi kindlaks, et ajakirjanduse tarbimine on eriti tugevasti langenud harituma ja jõukama elanikkonna hulgas, see tähendab, selle elanikkonna osa hulgas, keda on rohkem igasuguste otsustajate ja arvamuse kujundajate seas. Tähelepanuväärne seik.
Sama tähelepanuväärne mulle oli, et aasta lõpus ilmunud ajakirjanike kirjutatud ajakirjanduse seisundit käsitlevates kirjutistes vaikiti mõlemast eespool mainitud asjaolust täielikult, totaalselt. Räägiti ajakirjanduse kasvanud kasumitest, uutest ja edukatest töövormidest, moderniseerimisest. Aga ei sõnagi madalast usaldusest.
Uuringufirma Faktum uuring, mis viidi läbi selle aasta 11. – 17. märtsini, tegi kindlaks, et trükiajakirjandust ei usalda 57%, parlamenti 52% ja valitsust 56% küsitletuist. Nii et olukord pole muutunud. Ma pole endiselt lugenud ühtki kommentaari selle kohta, mis võiksid olla sellise olukorra põhjused. Teen vaid järelduse, et poliitiliste valikute kujundaja ei ole trükiajakirjandus. Need valikud kujundatakse kusagil mujal.

Poliitik ei saa olla ajakirjanduse madala usaldusväärsuse üle rõõmus, kuigi esimesel pilgul võib ju tunda teatud kahjurõõmu – valate meid solgiga üle, nagu jaksate, aga näe, see solk kipub teid ennast rohkem määrima. Ajakirjanduse ja poliitika sõda võib olla enesehävituslik mõlemale poolele. Ajakirjandus võib ja peab kritiseerima poliitikuid ja poliitikaid, aga ei saa viljelda näiteks parlamenti kui nähtust vihkavat liini.
Kui trükiajakirjandusest ei saa poliitika arusaadavaks tegemisel liitlast, kelle peale siis loota? Iseenda peale, seda muidugi. Aga veel? Jäävad suhtekorraldusfirmad, reklaamikompaniid. Nemad valdavad viimastel aegadel märkimisväärselt arenenud avalikkuse mõjutamise tehnoloogiat, nemad oskavad müüa iga toodet. See tähendab tavaliselt ka suurt lihtsustamist, sageli talumatut lihtsustamist.
Kas ajakirjanduse usaldusväärsuse ja poliitika usaldusväärsuse kujundamisel võiks olla mingi ühisosa?
Margaret Thatcher on öelnud, et poliitika eesmärgiks ei saa olla soov meeldida. Tundub, et selles mõttes on oluline tera.

Ajalehtede Liidu koduleheküljel olev käitumiskoodeks – Eesti ajakirjanduseetika koodeks – on pehmelt öeldes väga napp ega kohusta ajakirjanikke õieti millekski. See võib olla üks ajakirjanduse madala usaldusväärsuse põhjusi.
Tark lugeja näeb sageli seda, et mõnda avaliku elu tegelast materdav ajakirjanik või ajakirjandusväljaanne ei tegutsegi nii puhastel ajenditel, kui ajakirjanike oma koodeks ette näeb, vaid seal taga on hoopis muud põhjused.
Kas poleks õige näha ajakirjanduse eetikakoodeksis ette ka ajakirjanike ja ajakirjandusväljaannete tausta kohustuslik avaldamine. Rahalised huvid, ärilised seosed, aga ka parteipoliitiline taust, lisaks praegusele parteidesse kuulumisele ka poliitiline minevik, varanduslik seis. Äkki võiks Eesti siin olla teedrajavaks maaks?
Kes üldse otsustab ajakirjanduseetika koodeksi rikkumiste üle? Ajakirjanikud ise? Võib-olla oleks mõistlik moodustada mingi komitee sõltumatutest asjatundjatest, mitte tegevajakirjanikest?

Kindlasti pole avatus ja käitumiskoodeksid mingid omaette eesmärgid. Eesmärk on vabaduse valitsemine. Selleks, et vabadus valitseks, vajab ta tööriistu. Vajab demokraatiat ja vaba ajakirjandust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)