Omandireform lõpetas riikliku maaparanduse

VELLO LUKK,      08. mai 2002




Maaparandushoid tähendab vooluveekogude korrastamist, remonti ja tervendamist. Maa tagastamine omanikele omandireformi ja maareformi käigus lõi siin aga täiesti uue olukorra. Kuna maaparandusrajatised on maatüki olulised osad ja kuuluvad maaomanikule, siis peavad maaparandushoiu töid tegema omanikud. Seda ei saa maaomanik ei tehniliselt ega rahaliselt teha üksinda.

Nii kaua, kui maad kasutatakse, nii kaua teda ka parandatakse. Nõuded maaparandusele on olnud erinevatel aegadel erinevad. Eesti taasiseseisvuse ajaks oli kuivendatud põllumajanduslikku maad üle 700 000 hektari, sealhulgas drenaazhiga üle 600 000 hektari. Kui palju maid praegu kuivenduse nõuetele vastab, ei oska keegi öelda.

Riik ei ole enam maaomanik

Maaparandussüsteemid on vananenud ja viimasel aastakümnel halvasti hooldatud. Riik eraldab järjest vähem raha riigi maaparandussüsteemide hoolduseks ja renoveerimiseks. 2001. aastal eraldati maaparandamiseks 22 950 000 krooni, 2002. a aga 5 679 000 krooni. Langus on tingitud sellest, et suurmajandite ajal tellis ja finantseeris maaparandustöid riik kui maaomanik. Praegu riik seda enam ei tee, kuna suurem osa maast on eraomanduses. Nüüd oleks vaja toetada maaomanikke. Ja mõelda 13 maaparandusbüroo kohale ja ülesannetele, kelle enda ülalpidamiskulud on 12 553 500 krooni.
Maaparandushoiu korraldamine seisneb vooluveekogude korrashoius, remondis ja nende seisundi tervendamises. Maa tagastamine omanikele omandireformi ja maareformi käigus lõi siin täiesti uue olukorra. Kuna maaparandusrajatised on maatüki olulised osad ja kuuluvad maaomanikule, siis tulevad suures ulatuses teha ka maaparandushoiu tööd omanike poolt. Suurte maaparandussüsteemide, eriti aga eesvoolude korrashoiutöid ei saa maaomanik ei tehniliselt ega rahaliselt teha üksinda.

Vaja uut maaparandusseadust

Selleks hakati 1994. aastal asutama maaparandusühistuid eeskätt nende eesvoolude valgaladel, kus enne sõda tegutsesid veeühingud. Õiguslikud alused maaparandusühistute asutamiseks sätestati maaparandusseaduses (1994). Euroopa Liidu vee raamdirektiivi nõuete järgi peab kõiki veemajandusprobleeme käsitlema valgalade põhiselt. Kuna maaparandust vaadeldakse veemajanduse ühe osana, tingib see ka vana maaparandusseaduse muutmist.
Seoses omandireformiga on maaparandushoiu korraldamiseks loodud maaparandus-ja veeühistud. Uue seadusega tuleks reguleerida riigiasutuste ning maaparandus-ja veeühistute ning nende liitude kui mittetulundusühingute ülesanded ja rahalised suhted. Oluliselt
peaks kasvama just omanikekesksete ja valitsusväliste organisatsioonide roll maaparandushoiu korraldamisel, kuna viimase 10 aasta jooksul on toimunud omandisuhetes põhimõttelised muutused. Maaparandus-ja veeühistute ülesannete hulka peaks kuuluma ka veekaitse, keskkonna-ja mitteriikliku teedevõrgu hoid, maastikuhool, veevarustus ja kanalisatsiooniküsimused.

Ühistu eesmärk ei ole tulu saamine

Praegu on maaparandusühistud väikesed, nende aineline baas on nõrk, spetsialiste vähe ja neid tuleb uue süsteemi rajamiseks alles koolitada. Ühistud moodustasid seitse piirkondlikku Maaparandus-ja Veeühistute Liitu, mis koondusid Eesti Maaparandus-ja Veeühistute Keskliidu.
Otstarbekas oleks olemasolevate maaparandusühistute baasil välja kujundada mitteriiklik maaparandusteenistus (nn kolmas sektor), mis aitaks kaasa veega seotud probleemide lahendamisele valla, maakonna ja vabariiklikul tasandil. Maaparandus-ja veeühistud on mittetulundusühingud, kelle eesmärk ei ole tulu saamine, vaid on abiks kohalike inimeste ühiseesvoolude majandamisel ja veeprobleemide lahendamisel.
Et reguleerida seni lahendamata maaparanduse õigusküsimusi, oleks kiiresti vaja maaparandusseadust. Muidu on oht, et maaparandusühistud ja nende liidud lõpetavad tegevuse, kuna on jäetud lahendamata nende rahastamine.

Minister Marrandi kui maaparandaja võiks appi tulla

Praeguseni käsitleti maaparandusprobleeme haldusterritoriaalsel printsiibil ja riiki maaomanikuna. Sellest tulenevalt vääriks maaparandus kui maaelu arendamise abinõu uutele nõuetele vastavat sisu ja vormi, mis omakorda nõuab seadusandlikke täiendusi ja institutsionaalseid muudatusi.
Olles ise ühe maaparandusühistu juht, tunnetan, et Maaparandus- ja Veeühistute ning nende liitude kaudu võib riik ühildada riiklikke ja kohalikke huvisid, millega kaasatakse maaelu arendamisse riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja maaomanikud. Põllumajandusministrilt Jaanus Marrandilt, kes on ka ise elukutselt maaparandaja, tahaks näha kiiret loetletud küsimuste lahendamist, kuna maarahvas ootab seda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)