Tarmo Mänd tegi halba paljudele

Kuid kas Arnold Rüütlil oli ikka põhjust Männile kõrgeid riiklike tunnustusi kaela riputada?

2001. a. korraldas Mänd enda arvates  Rahvaliidu lääneregiooni juhina aktiivselt Arnold Rüütli presidendiks valimise kampaaniat. Võit tuli tänu Rüütli isiklikule aktiivsele tegevusele - ta kohtus valijatega üle Eestimaa, olles ise Volkswagen Passati roolis.

Arnold Rüütli populaarsus võrreldes teiste kandidaatidega tõusis kiiresti. Kuid Mänd oskas asjaolusid enda kasuks pöörata ja hiljem kanda osa valimisedust  enda arvele, muutes Rüütli enda tänuvõlglaseks.

Kuid Rüütli presidendiks saamisel oli kahtlemata oluline osa Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnal, kelle valijamehed nende kandidaadi Peeter Kreitzbergi eelvoorus allajäämise tõttu kokkuleppe kohaselt hääletasid enamuses Rüütli poolt. Selle asjaolu tähtsust on Mänd püüdnud  unustada ja vähendada.

Näiteks serveeriti Rüütlile muu hulgas, et ta sai presidendiks tänu Isamaaliidu häältele. Sellist juttu võiks ju teha mõnes naljasaates. Isamaaliidu toetust  ilmestas kõige paremini Mart Laari käitumine valimistulemuste selgumisel.

Kuid keskerakondlaste  eiramine on oma vilja kandnud ja on ilmselt nüüd  Rahvaliidu toetuse  vähenemise  ja erakonna languse üks põhjusi.

(25.12.2001 Hiiu Leht: „President Rüütli kõrval kahtlase tähelennuga mees" või http://www.saarlane.ee/

Nagu selgus 2002. a., polnud enamik president Rüütli meeskonnast  Männile meelepärane. Õigusnõunikuks sai Triinu Vernik, kellega provotseeriti tüli. Mänd sepitses Vernikut kompromiteeriva  artikli, misjärel vallandati naine kompensatsiooni maksmata. Välisnõunikuks sai Angela Saks-Tammekand, kelle kohta oli kuulda/lugeda tõsiseid etteheiteid Vabariigi Presidendi kantselei välissuhete alasele tööle ja  vajakajäämist suhtlemiskultuuris Välisministeeriumiga.

Männile ebasümpaatne Jüri Kann võeti siiski pärast mõningast viivitust teadusnõunikuks. Dr. Kann oli  küll ametis, kuid reeglina välditi tema kui teadlase kaasamist presidendi visiitidele, vaatamata sellele, et  külastati ka teadusasutusi.

Männi  poolt kiidetud Eero Raun tegi Rüütli mainele vaid kahju.

Pinnuks silmas oli Männil ka Jüri Kaljuvee, kelle sisenõunikuna töölevõtmise takistamiseks organiseeris Mänd anonüümkirjakesi  ja ajaleheartikli  Kaljuveele kuulunud Standardi aktsiatelt tulumaksu maksmata jätmise teemal.

Väidetavasti kuulati presidendikantselei mõningate ametnike kõnesid pealt  Männi kabineti tagakambris. Mänd vallandas korduvalt sekretäre, kes  istusid tema eestoas selleks ettenähtud kohal ja võisid olla informeeritud külalistest ja kõnedest.

Mänd oli juba 1992. a. heades suhetes Lennart  Meriga, Isamaaliidu  poolt esitatud presidendikandidaadiga. Millegipärast  Mänd ei osanud Mere heast stiilist lugu pidada ja võttis tööle pooliku haridusega  ja kogemusteta noormehi, nagu protokolliülem Andrei Birov, andetud kirjutajad Eero Raun ja Jüri Soone. Miks just nemad?  Neid inimesi sai manipuleerida.  Neil tegelastel  polnud asjad korras nii protokolli- kui ka teabetalituse osas.

Rahvaliidu esimehe Villu Reiljani poolt tööle sokutatud Männi esmane ülesanne pidi  olema presidendikantselei majandusliku tegevuse korrashoidmine. Selle asemel tahtis Mänd olla keegi teine, poliitikumoodi tegelane, kes tingimata peab osalema kõigil presidendi  kohtumistel ja riigivisiitidel, tõenäoliselt eesmärgiga  kuuldut kellelegi edastada. Ta ei unustanud ka riigivisiitide eel endale ordeneid tellida, mis oli mõneti veider, kuid diplomaatias siiski rakendatav.

On aeg  küsida, kelle huvides tegutses Tarmo Mänd? Kas eksisteeris mingi huvigrupp Vabariigi Presidendi rolli nõrgendamiseks?

Võrreldes Lennart Mere loidusega  Arnold  Rüütli väga aktiivne tegevus nii kodu- kui ka välismaal ei leidnud Eesti pressis väärikat kajastamist, tõenäoliselt tänu Männi erilisele usinusele. Kui mingit Rüütli osavõtul toimunud üritust  Eesti Televisioonis haruharva näidati, siis kramplikult püüti vältida presidendi sattumist ekraanile.

Presidendi autoriteedi eest hea seismine  oleks pidanud  kuuluma ka Männi töövaldkonda. Mida tegi Mänd presidendi ümber kootud infosulu lõhkumiseks aastail 2003-2006? Pigem oli ta üks selle tekitajatest. Mänd  ei kaitsenud ei presidenti ega tema perekonda ka Res Publica organiseeritud nn lossiskandaali  puhul.

Sama kahtlane oli tema tegevus (tegevusetus) koos Villu Reiljaniga korraldatud 2006. a presidendikampaania ajal. Nii teatas Mänd  presidendikantselei töötajatele veel valimiseelsel päeval, et Rüütli edu Ilvese ees on suur, kuid ... elame-näeme. Ja meie nägime!

Tarmo Mänd sai Riigikogusse jalgrattasõitjale Erika Salumäele altkäemaksu lubamise eest, Kes selle arve tegelikult tasus, pole täpselt teada.

Riigikogus on ilmnenud Tarmo Männi kirg hävitada teiste poliitikute  tööd. Tema viimane käik, s.t ülejooksmine Reformierakonda näitab tema tõelist kameeleonipalet. Naeruväärne on nüüd Männi jutt tema äkki tärganud parempoolsusest.

Ajakirjanduse ülesanne peaks olema tekitada  võimalikult palju ebamugavusi sellistele reeturitele.

M. T. (kirjutatu autor on toimetusel teada)

Jaga |