Millal saabub märkamisaeg?

Kas seda, et praeguses halvas sotsiaal-majanduslikus ja poliitilises seisus, kuhu valitsejad on riigi viinud, peaksime ükskord ometi tõeliselt ärkama? Või seda, et kõik on hästi?

Telekavaataja ei saanudki aru, miks tulid peaaegu sada tuhat eestlast, nii noored ja ilusad kui ka kulupead, koos šamaanlikult süngete eesloitsijatega oma riitusepaika. Kas ennast taas vabaks laulma? Aga vana vaenlast ju enam pole! Kas lauldi siis mingi uue vaenlase vastu, kes meid õnnetuks teinud? Või lauldi iseenda vastu?

Või lauldi meie turvalise elu ja valitsejate kiituseks? Nagu maarahvas laulis hea tsaari Aleksandri kiituseks ka meie esimesel üldlaulupeol 1869. aastal.

Küllap oli ikkagi nii, et hea oli üheskoos laulda ja meenutada 20 aasta tagust kaunist vabanemisaega. Ei muud.

Ja siiski oli tähendusrikas igihalja Volki (õieti vist küll Majakovski?) sõnum: kui süüdatakse tähti, on seda kellelegi väga vaja.

Nõnda tundubki, et „märkamisaega“ ja öölaulupidugi oli vaja eelkõige valitsejatele. Muidugi ka hästitasustatud PR-inimestele ja üritusekorraldajatele. Et, mängides rahva nostalgilistel tunnetel, üles puhuda võltsühtsust, et õigustada oma kasuahnet poliitikat, milles rahvast pole kuigivõrd märgatud. Ja näib, et ei hakatagi märkama, kui valitsejate pilli järgi edasi laulame. Puudub veel, kui hakkasime lisaks tsirkusele ka leiba küsima.

Krõlovi valmist tuntud muretu ritsika kombel, kui talv ukse ees ja seeski, me oma elu turvaliseks ei tee. Vabaduski libiseb (või juba on libisenud?) käest.

Millal jõuame tõelisse märkamisaega?

ANTS METSLA, Vändra

Jaga |