Vägisi armsaks ei saa

ROBERT VILL,      06. juuni 2001


Kolmandik eurooplasi uute vaeslaste vastu

Üksnes 28% Euroopa Liidu rahvastikust toetab ühenduse laienemist Itta. Veel vähem, kõigest 20% on neid, kes soovivad enda hulka Balti riike - kirjutas hiljuti Zürichis väljaantav ajaleht Zeit-Fragen. Euroopa rikaste riikide rahvad ei oota uusi ja vaeseid eurooplasi.

Eurooplasi teeb murelikuks Ida poolt sissetungiv jõhker kuritegevus, narkootikumid ja prostitutsioon. Lääne riikide kodanikud kardavad odavat tööjõudu, mis suurendaks niigi suurt töötute armeed. Kõige markantsemalt väljendab inimeste meelsust Austria Vabaduspartei loosung: Ärge - tulge - meie - elu - solkima.

Opositsioon vastuolus rahva arvamusega

Valdav enamus heaolumaade kodanikke ja Euroopa Liidu riikide valitsused on selles küsimuses siiski selgelt erimeelt. Rahva vastuseisust hoolimata toetavad Euroliidu liidrid ja Euroopa Komisjon uute riikide vastuvõtmist. Võib oletada, et see on tingitud suurkorporatsioonide, maailmapanga ja rahvusvahelise valuutafondi (IMF) survest. See omakorda tuleneb soovist saada oma kontrolli alla uusi turgusid ja sellest tõusvat kasu. Rahva poolt valitud võim on jõuetu rahajõudude ees.
Meil on kujunenud mõneti analoogne olukord. Poliitilise eliidi ja rahva vastasseisu ei eita enam keegi. Eestile väga olulisi ja põhimõttelisi otsuseid suurerastamise ja E. Liiduga liitumise kohta on langetanud väga kitsas ring inimesi. Mis oleks loogilisem, kui nendes küsimustes rahvaga nõu pidada?
Seda ei ole vaevunud tegema juba teist korda võimutüüri hoidev Laari, Kallase ja Tarandi punt. Kahjuks ka suur osa opositsioonis olevast seltskonnast. Just opositsiooni võimul oleku ajal võeti vastu kaks põhimõttelist otsust. Esiteks Riigikogu otsus 1995. Aastast, mis taotleb liitumislepingut E. Liiduga, ja teiseks liitumisotsus E. Liidu riikide tippkohtumisel Luxembourgis 1997. aastal ja sellele järgnenud liitumise läbirääkimised.

Mida külvad, seda lõikad

Viljad on praeguseks käes -- rahvas umbusaldab poliitikuid totaalselt. Sel taustal pole mingi ime, et juba rohkem kui pool Eesti elanikkonnast on E. Liiduga ühinemise vastu. Tundub, et mida rohkem liidu "eeliseid" rahvale serveeritakse, seda vähemaks uskujaid jääb. Eesti eliidil tuleb varem või hiljem omapead langetatud otsust liitumise kohta revideerida, sest vägisi armsaks ei saa. Lubamatu on oma rahvast "pruudiks" sokutada "peigmehele", kes meid ei taha. Seda enam, et on selgeks saanud ka vastupidine olukord, kus ka vaene pruut rikast peigmeest ei taha.
Eestlaste iseteadvus kasvab. Üha vähemaks jääb neid, keda mõjutab ohvri psühholoogia, et meie elu sõltub teistest. Üha rohkem on neid, kes on veendunud, et oma hädadega saame ise hakkama. Rahvas mõistab, et rahvusvahelise abi tõeline eesmärk on abivajavate riikide oma iseseisva majanduse käivitamise takistamine. Möödunud aastal viidi Eestist välja üle miljardi tulumaksust vabastatud krooni, mida võimaldas Reformierakonna poolt Riigikogus läbisurutud seadus.

Inimnäoline kapitalism lõppemas

Kriisi võimendab tähtsate tegelaste ülbus, kes peavad rahvast lojusekarjaks, kelle kohus on vaid valimiskastide juures käia, et vormistada järjekordne valitsemise mandaat parteide ladviku soositud tegelastele.
Samas mõistame, et valitutel on globaliseeruvas maailmas üha vähem võimu. Rahvusvaheline kapital sunnib meid kohanema uute mängureeglitega. Euroliiduga ühinenud riigid püüavad konkurentsi vähendamise poole, harrastades "liitlaskapitalismi". Seega on liidu näol tegemist Euroopa sotsialistlike valitsuste poolt ellukutsutud ühendusega, kus vabale konkurentsile tugineval kapitalismil pole kohta. Eestlased tunnetavad seda intuitiivselt, oskamata oma vastuseisu õigesti põhjendada.
1970. aastatest alates koondub rikkus üha rohkem väheste rikaste kätte. Osa analüütikuid väidab koguni, et kontrollpakk asub praeguseks inimeste käes, kelle üleslugemiseks ei lähe vaja isegi kahe käe sõrmi. Seda on raske tõestada, kuid tendentsi tunnetavad kõik.
Võimalus sellisele protsessile vastu seista on iseseisvaks ja konkurentsivõimeliseks riigiks jäämine. Tundub, et eestlased on valmis seda tegema ja Euroopa impeeriumile ei ütlema.
Tuletan meelde, et Sokrates mõisteti surma, sest ta ei austa vanu jumalaid, keda austab linn. Tahaks loota, et Eesti eliit ei mõista hukka oma rahvast, kes otsib uusi võimalusi ega hooli teest, mille valitsejad on talle peale surunud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)