Hommikul lasigi Juhan Ojulandi lahti

Aivar Pohlak,      16. november 2005


Jalgpalliklubi FC Flora koduleheküljele ilmus 8. novembril Aivar Pohlaku kirjutis, mida pakuti kõikidele ajalehtedele. Tavapäraselt skandaalimaias meedia seda aga ei avaldanud. Parempoolse jalgpalliringkonnaga läbi kasvanud Eesti Päevaleht avaldas vaid Pohlaku teksti maha tegeva juhtkirja ilma kirja ennast avaldamata. Täpselt nii nagu nõuka ajal. Kesknädal avaldab ainsana selle Eesti poliitika telgitaguseid avava ülestunnistuse.

Ma olen kaksteist aastat näinud kõrvalt, kuidas Eesti riigi ja inimestega mängitud on, kuidas väärtused ei tähenda midagi ja sõnad on vaid selleks, et näida ja mõjuda, ning teod selleks, et saavutada soovitu. Mina tahan uskuda, et maailm on ilus ja me kõik tahame seda veel ilusamaks aidata teha.

Vastik, vastik, vastik
Üheksakümnendate alguses – meie riigi esimese taasiseseisvumise järgse valitsuse aegu, Mart Laari ja Indrek Kanniku vahelise "isamaasõja" päevil – juhtusin nägema pealt, kuidas Kannik korraldas ajakirjandusse libauudist Laari kavatsusest vabaneda minister Jüri Luigest. Küllap selleks, et Luike sõjas enda poole saada. Tol päeval andsin sisimas lubaduse, et hoian Kannikust nii kaugele kui võimalik, sest minu arusaamiste järgi elu selline olla ei tohtinud, aga ma ei pidanud oma lubadusest kinni.
Tänavu kevadel, ühel esmaspäeval, tuli mulle aastatetagune aeg meelde. Sõitsime Kannikuga minu autoga Narvast ja tema telefon helises vahetpidamata, kõnede objekt oli üks ja seesama – Kristiina Ojuland. Mäletan, et helistajaks oli ka Jüri Luik ja see oli mulle üllatus. Mängin õhtul Juhan Partsiga tennist, oli Kanniku vastus helistajatele.
Umbes kell 23.30 – magasin juba – sain Indrek Kannikult SMS-i, Juhan laseb hommikul Ojulandi lahti, kirjutas ta. Hommikul lasigi Juhan Ojulandi lahti.
Mul oli paha, helistasin Taavi Veskimäele ja valasin ahastustunde välja. Taavigi muutus rahutuks ja ütles, et teiste kätega ise vastutust võtmata riigiga poliitilisi mänge mängivad mehed on need kõige hullemad, ma olin temaga nõus ja mul oli Juhanist kahju, sest ta armastas jalgpalli ja oli mind aidanud.
Ööl pärast Portugali mängu saatsin Kannikule SMS-i, kus kirjutasin Mart Laarist ja Jüri Luigest, Partsist ja Ojulandist ja ütesin, et ma ei suuda enam. Kirjutasin ka Mart Tarmakust ja tema abikaasast Tiina Kaalepist, sest ei jaksanud taluda sedagi, et Kannik päevast päeva mulle kui kamraadile Mardi-Tiina suhet mõnitas, ise samal ajal neid ära kasutades, sest Kaalep oli ja on Eesti Ekspressi peatoimetaja ja talle sai sokutada ette vajalikke asju. Näiteks neid, mille abil klaariti arveid Postimehe ja Mart Kadastikuga, kelle toimetust Kannik kättemaksuks innukalt lammutas ja minul oli „au" kuulda toimuvast vähemalt päev ette. Ka sellest, kuidas Kadastiku kabinetiuksele kohe-kohe mõnitav silt pannakse.

Natsivaimuga sotsiaaldemokraat
Kirjutasin jalgpalliliidu presidendile tol ööl sedagi, et tema monoloog „leebus kui nõrkuse tunnus", mida ta mulle sageli esitas (sest ma olin tema arvates jalgpallijuhina liiga leebe), langeb peaaegu sõna-sõnalt kokku Adolf Hitleri monoloogiga filmist „Allakäigutrepp" ja et Kanniku elufilosoofia põhitõdede hulka kuuluv „valetada tuleb silma pilgutamata ja lõpuni" on maailmale tuttav Joseph Goebbelsi sõnavarast. Mõtlesin, et kuidas saab mees kuuluda sotsiaaldemokraatlikusse erakonda, aga minu arusaamine poliitikast võib olla väga lihtsameelne.
Järgmisel päeval jalgpalliliidu ruumides asju kokku pakkides ütles Kannik liidu peasekretärile Tõnu Sirelile, et ma olen Kanniku vaenlaste nimekirjas tõusnud Top 3 hulka – Edgar Savisaar ja Ülo Nugis olevat ülejäänud.
Järgnes viis kuud kirja- ja mõttevahetust, mis ei viinud kuskile – minu väärtuste ja põhimõtetekesksed arutelud viis Kannik bürokraatia ja demagoogia radadele, aga minu metsas selliseid teid ei ole.
Septembri alguses oli e-maili teel juhatuse koosolek, kus Kannik proovis saavutada esimest läbimurret – tal õnnestus koguda vaid iseenda toetav hääl ja mees tegi avalduse liidu presidendi kohalt tagasiastumiseks, aga see oli vaid varjuks põrandaaluse töö algamisele.

Pohlaku vastu kõlbas Kannikule ka Levada
Reedel, 4. novembril toimunud Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse koosolekuks valmistudes töödeldi liidu juhatust õige põhjalikult. Juhatuse liikmetega kohtuma ilmusid inimesed, kes ütlesid, et me ei tea jalgpallist midagi, aga Kanniku vastu ei maksa hääletada, sest vastasel korral võib tekkida probleeme äris vajalike kooskõlastuste saamiseks; ühiskonnaga selliselt sidumata inimestele öeldi lihtsalt, et sinuga paluti kõnelda, aga eks sa ise tead. Selliseid kokkupuuteid oli kümneid ja kümneid.
Kui pool päeva enne koosolekut hakkas manipulaatorile selguma, et hääled ei tule kokku, võeti ette viimane rünnak, ühele koosolekule suundunud juhatuse liikmele helistasid Kannik ja Viktor Levada vaheldumisi ning mulle tuli meelde, kuidas Kannik saatis 2004. aasta sügisel FC Levadia meistriks tulekul neile meistrikarikat üle andma liidu peasekretäri lausega, et „president Kannik tibladel kätt ei suru". Sama põhjendusega lähetati 2005. aasta jaanuaris Riiga Livonia Cupi karikat üle andma samuti peasekretär – seekord haigena –, kes pärast sõitu kaks nädalat kopsupõletikuga voodis oli.
Jah, reedel jalgpalli edasist saatust ja arengut edukalt kaitsnud mehed on jalgpalli raskekahurvägi – need on mehed, kes on südamega ladunud jalgpallihoone müüri, mõtlevad jalgpallile, lähtuvad üldinimlikest väärtustest ja ei ole nõus kokkulepetega maailma jagama – sulle see, mulle too, mina toetan sind siin, sina mind seal, tehes osavalt nägu, et kõik käib jalgpalli huvides.
Ausus ei saa olla vorm, ausus peab olema sisu ja täpselt samuti on demokraatiaga.

Ma olen teinud otsuse. Kaitsen Eesti jalgpalli ja töötan selle heaks seni, kuni see võimalik on. Kui ei, siis lõpetan täielikult ja jätan kõik, mis tehtud, huntide murda – mulle on antud jõud ja mõistus selleks, et luua, mitte selleks, et manipuleerida, kiusata, olla omakasupüüdlik või kavaldada, ja üks omadus puudub mul täiesti – võime koos huntidega uluda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)