Riigilaev ju muudab kurssi!

HEIMAR LENK,      03. detsember 2003


Kuigi meedia ega arvamusliidrid pole julgenud tõde välja öelda, mõistab iga vähegi mõtlev tavakodanik, et äärmusliku parempoolsuse paremad päevad hakkavad Maarjamaal otsa saama. Kreeni vajunud riigilaev ajab maste otseks ja laeva nina hoiab vasakule.
Lausa imekspandav, et ka veel siis, kui ühiskonnas on juba väga tõsiste muutuste märke tunda, ajab meie meedia ikka koalitsioonipartnerite salakirju taga ja arutab tuliselt, kes kellega kokku jääb. Tõsiasi, et riik sotsiaaldemokraatiasse kaldub ja vasakideed rahva seas populaarsust koguvad, on seni märkamata jäetud.

Tegelikult lõi meie paremäärmusluse kaardid segi euroliit ise. Ajaloost paralleele otsides tooks näiteks Nõukogude Liidu, mille lõpliku lõpu alguseks loetakse kaheksakümnendate aastate avatud uste poliitikat. Cliff Richard ja Boney M lubati Moskvasse ja Leningradi kontserte andma ning Sputniku turismifirma tavakodanikele mõeldud välisviisade arv tõsteti kümnekordseks. Kuid koos aktiivse välissuhtlemisega avati tahtmatult roheline tee euroopalike ideede jõudmiseks Venemaale.
Sama juhtus ka Eestis. Üldrahvalik eurodebatt, millest riik esialgu igati hoidus, kuid mis Keskerakonna survel lõpuks siiski puhkes, avas tee sotsiaaldemokraatia idee levikule. Seni oli rahvale aetud vaid udujuttu parempoolsuse üliedukast võidukäigust maailmas. Kaksteist aastat sisendati keskmisele eestlasele, et madalat palka tuleb kannatada ettevõtluse arengu nimel. Et pärast seda, kui ettevõtjad rikkaks saavad, jõuab pidu ka lihtsama inimese peresse. Kes kohe kõrgemat lastetoetust või paremat pensioni nõuda julgesid, tembeldati sotsialistideks. Ametiühinguid nimetati endiselt kommunismi kooliks ja selle liikmeks astumine võis võrduda hea töökoha kaotamisega.

Eurodebati käigus selgus aga, et riigi tõhus toetus lapsi kasvatavale emale või riigi abiga inimväärselt mööda saadetud vanaduspäevad on Euroopa riikides iseenesest mõistetav tõsiasi ja selliseks peavad need saama ka meil. Saime teada, et nii Pariisis kui Helsingis ehitab linn munitsipaalmaju ja üürib elanikele odavaid kortereid. Et riigis, kus õpetajate tööd ei hinnata, käib üleriigiline streik asja juurde.
Just nimelt see euroopalik ideoloogia ja erinevad maailmavaatelised hinnangud hetkeseisule riigis tõidki kaasa tõsise kriisi Toompeal. Reformierakond, kes kogu aeg on vaid uuendustest rääkinud, tahtis tegelikult ju vanaviisi jätkata. Et Res Publica ja Rahvaliidu heakskiidul oma vana, kitsale edukate grupile mõeldud, kuid ühiskonda lõhestavat rahapoliitikat ellu viia. Olukorras, kus kaks kolmandikku avalikkusest tahtis võrdset vanemapalka, nõudis rahameeste partei ühele väikesele grupile emadele ikka ligi 16 000 kroonist hüvitist.
Rahvaliit tõusis karu kombel tagajalgadele ja tegi kurja häält, et kaitsta ülejäänud emasid, kellele pakuti vaid 2000 krooni kuus. Lisaks ei meeldinud karule tulumaksu alandamine, mis oleks tavainimesele küll kuus mõnekümne kroonise kokkuhoiu andnud, kuid rikaste meeste maksmata jäänud sajad tuhanded kroonid oleks eelarvesse ligi miljardilise augu löönud.

Nii asuski Rahvaliit kaitsma Keskerakonna poolt ammuilma hüütud loosungit, et ela ise, aga aita ka teisel seda teha. Eks räägi samast asjast ju ka meie seni põlatud sotsiaaldemokraatia. Et osa rikkust tuleb anda nõrgemale. Kas ei tule tuttav ette? Ligimese aitamise kohustuse paneb ju inimhinge peale juba suur tarkuseraamat Piibel ise.
Võtaks veel julguse tsiteerida kaasmaalasest klassikut Jaan Kaplinskit, kes nädalapäevad tagasi Postimehes meile tähtsa ülesande südamele pani: Eesti sotsiaaldemokraatlik mõte peaks varjusurmast virguma, alustama kaitselahinguid võiduka-ülbe parempoolsuse vastu ja kaotatud territooriumi tagasi võitma.
Ühe suure kaitselahingu Keskerakonnast, Isamaaliidust ja Mõõdukaist opositsioon koos Rahvaliiduga juba võitis, kui Riigikogu saalis häältega 54:46 tulumaksu muutmise seaduse maha hääletas. Ehk lähebki see soe lõppenud novembrikuu ajalukku kui sotsiaaldemokraatia võidukäigu algus Eestis.
Kuigi lähiajal Rahvaliit oravatega ikka ühtemoodi hääletama jääb, on valitsusliitu löödud mõra liiga sügavalt maailmavaateline, et teda keegi kinni suudaks liimida. Euroopaga liitunud Eestis leiab räige paremäärmus üha vähem toetajaid. Just sellest tuleb uue võimuliidu osapoolte valikul lähtuda. Et aga uus peab järgmisel aastal sündima, ei kahtle enam naljalt keegi.

Ehk lähebki see lõppenud soe novembrikuu ajalukku kui sotsiaaldemokraatia võidukäigu algus Eestis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (35)