Maa mõttest ja maa haaramisest

Eestlastele on läbi aegade olnud pühad kaks sõna – emakeel ja isamaa. Meie õnn, et emakeelt pole võimalik müüa. Isamaaga on lood mõnevõrra erinevad. Maa on muudetud ostu-müügi objektiks, kusjuures peaeesmärk on RAHA saamine.

Ajaloolase Peeter Tarveli ettekannete ja artiklite kogumikus „Demokraatia tulevik” (Ilmamaa 2002) on trükitud 1919. aastal Asutava Kogu kokkutulemise päeval kirjutatud artikkel „Mõisnikuseisuse matusepäevaks”. Peeter Tarvel kirjeldab selles üht 1918. a. lõpus pealt nähtud seika. Üks mõisnik oli parajasti ühte väikesesse maakonnalinna sõitnud ja lugenud uulitsanurgal ülespandud Eesti Ajutise Valitsuse teadaannet mõisamaade natsionaliseerimise ja talunikele jaotamise kohta.

Tarveli sõnade järgi: „Loeb, loeb, astub siis, põlgliktige ilme näol, jälle kalessi ja sõnab kutsarile läbi hammaste: „Noh, Jaan, nüüd vist küll meie laul on lauldud.” Tunnistan otsekohe, et mul seda nähes nagu mingi rõõmutuksatus kehast läbi käis. Kui juba mõisnik ise oma asja kadunuks loeb ja käed rüppe laseb, siis on ikka tõepoolest Eesti iseseisvusega tõsi taga.”

Punaväe pealetung ähvardas kukutada verisulis Eesti Vabariigi. 12. novembril 1918 lõi Konstantin Päts rusikaga vastu lauda ja Eesti Ajutine Valitsus otsustas vastu hakata ning luua regulaarväe. 24. novembril 1918 kuulutati Virumaal välja sundmobilisatsioon, mida 29. novembril laiendati kogu Eestile. Oodatud 25 000 mehe asemel tuli kokku vaid 12 000. Ja neilgi ei olnud erilist tahtmist Eesti Vabariigi iseseisvuse eest võidelda. Viru rindele saadetud 2500 mehest deserteeris koos neile välja jagatud relvadega 1500. Mobiliseeritud 12 000 mehest pagesid metsa pooled. Nii vabatahtlik kui ka sundmobilisatsioon kukkusid armetult läbi. Eesti Vabariik oli tõelises ohus. Mida teha?

Olukord oli enam kui kriitiline. Punaväed olid juba Tapa all. Probleem seisis selles, kuidas panna eestlased huvituma sõjaväkke minekust. Kiiresti tuli leida teisi, alternatiivseid teid. 1918 lõpus võetigi Vändra taluniku Theodor Pooli initsiatiivil Ajutise Valitsuse poolt vastu pretsedenditu otsus – viia veel sõjaaja tingimustes läbi üleüldine maareform: anda mõisamaade arvel tasuta maad nendele, kes võitluses vaenlase vastu osutavad erilist vahvust. (Seda teadet siis see mõisnik posti pealt lugeski.)

Juhtus peaaegu et ime. Lubades sõjaväkke astuvatele talunikele maad ja vabanemist mõisnike ikkest, käivitus Eestis massiline mobilisatsioon. 16. veebruaril 1919 oli mobiliseerituid 24 738 ja 25. maiks juba 74 506. Oktoobris 1919 oli sõjaväe toidul koguni üle 81 300 inimese. Talud panid välja kõik oma mehed ja pojad. Kaasa anti relvad, hobused ja toidumoon. Nad saadeti sõtta – sõtta mitte niivõrd mingite aadete ega ka Eesti iseseisvuse pärast, vaid lubatud MAA nimel. Lühikese aja jooksul kasvas Eesti regulaararmee kuni 110 000 meheni ning see kindlustaski kokkuvõttes võidu Vabadussõjas. Tuleb välja, et Eesti Wabariigi sünnil ei olnud määravaks niivõrd rahvuslikud aated ja isamaa-armastus, mida endas kandsid Eesti juhid, haritlaskond ja koolipoisid, vaid määravaks sai maarahva unistus saada oma pere elatamiseks ja oma KODU (talu) rajamiseks MAAD ning vabaneda mõisnike ikkest. Toonased riigijuhid oskasid seostada eestlaste erahuvid üldriikliku ühishuviga.

Ideoloogia vallas käis tollal vägagi kõva võitlus. Sel ajal, kui Asutav Kogu maatameestele mõisate maid tahtis jagada, lubasid saksa mõisnikud oma maad ise ära jaotada – Zur Ansiedlung –, peaasi, et nende mõisad alles jääksid. Teiselt poolt tahtsid kommunistid mõisatelt ära võetud maadel kolhoosid asutada. Just sellepärast Eestil polevat Tarveli arvates olnud muud teed kui: „Parunite võimu reaalne tugi – nende maaomandus peab saama armuta murtud! Maauuendus tuleb läbi viia mitte ainult sellepärast, et parunite kätte tema endist võimuallikat, olgu kas või kärbitud kujul, jätta ei tohi. Sellepärast ei kuulu meil maaküsimuse otsustamine mitte ainult ühiskondlikkude reformide valda, vaid on ka esimese järgu tähtsusega poliitilise võitluse abinõu… Mõisnikuseisus peab jäljeta kaduma, et eesti rahvas elama võiks hakata.“ Edasi leiab Tarvel, et ainult siis, kui mõisnikuseisus on lõplikult likvideeritud, võib ka eesti rahvas täie jõuga anduda loovale, ülesehitavale tööle. Seejuures teeb Tarvel ka möönduse saksa soost rahvale: „Ja ainult siis võivad ka saksa soost Eesti Vabariigi kodanikud ühevääriliste seltskonnaliikmetena meie keskel takistamatult tööle asuda, kui nad seda ise tahavad. Mitte aga ennem! Seepärast pidagem matuseid!”

Mida selle peale kosta? Meie kaasaegsetel jääb ainult imetleda toonaste riigijuhtide ning Peeter Tarveli väga suurt ja väga selget poliitilist sõnumit eesti rahvale. Eesti iseseisvust seostati otseselt MAA omamisega eestlaste poolt. Iseseisva Eesti Vabariigi ja ISAMAA vahel eksisteeris otsene side – maaomandi kaudu oli eestlane seotud isamaaga. See oligi MAAMÕTE. Eesti Wabariik ei petnud oma rahvast. Järgmistel aastatel likvideeriti 1100 mõisa, mille maad jaotati rohkem kui 50 000 talu vahel. Ca 50 mõisasüdant jäeti riigile (koolid, haiglad, vallaasutused jms).

Selget Maamõtet jätkus meil ka järgneva iseseisvusaja jooksul. Maamõtet kandsid tol ajal prof. Kaarel Liidak (Liidemann), Konstantin Päts, Theodor Pool, Jaan Hünerson, Jaan Tõnisson, Oskar Loorits jt. Ilmselt tänu riigi isamaalisele toetusele arenesid Eesti talud ja ühistegevus väga kiiresti ning jõudsid vähem kui 20 aastaga järele parimatele Euroopa põllumajandusriikidele. Kaarel Liidak pidas Eesti põllumehe iseloomu põhiomaduseks individualismi, positivismi ja patriootlikku kiindumust maa eraomandusse. Ta on kirjutanud: „Põllumehe töö toimub oma kodutalus, tema kodu ja töö vili kuulub temale ja tema perekonnale põlvest põlve. See tiivustabki põllumeest nii suurtele pingutustele, millistele ollakse võimeline ainult oma talus. Sellest on aga kasvanud tugev kiindumus maa eraomandisse, oma talusse. Kodu on aga teiselt poolt tükk isamaad, mis seob talumeest riigiga. Kodu saab nii isamaa südameks ja maa riigi aluseks.” Kuigi tähtsustati talu ja eraomandust, peeti samal ajal silmas ka üldriiklikku arengut. Me ei saa seda ka praegu unustada.

22. aprillil 1934 pidas Kaarel Liidak üliõpilasseltsis Liivika selle 25. aastapäeva puhul tähelepanuväärse ettekande „Eesti rahvuslik ideoloogia ja MAA selle alusena”. Muu hulgas märgib Liidak järgmist: „Meie ruumi on ikka ähvardatud – nii läänest kui idast… See sunnib meid ühtlasi alati teraselt valves olema, see ei lase meid kunagi loiult suikuda ega ka korraldada kodus kahtlasi eksperimente, see sunnib meid olema sisemiselt tugevad, oma rahvast kasvatama poliitiliselt ja rahvuslikult teadlikuks, palju enam kui seda on vaja mõne suurrahva juures või vaiksemas olundis. On selge, et eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes, tugevalt tema käes. See on aabitsatõde, see on meie rahvuslik aksioom… Tagasivõidetud maa ei tohi minna võõraste kätte ega tohi eestlane kunagi tüdida, võõrduda maast, lakata maad austamast. Selleks peab olema meie talu tugev ja terve.” Siinkohal näeme, et eestluse ja omariikluse säilimise eelduseks on meie maamõtte esindajad läbi aastakümnete pidanud eesti rahva jaoks MAA omamist ning PERETALU arendamist. Seda mõtet kandis Eesti Vabariik aastatel 1918–1940.

Tuleme tänaste probleemide-murede juurde. Need on Eesti riigi ja eestluse säilimise seisukohalt etteulatuvalt sama tähtsad kui toonagi. Tänapäeva Eestis on käivitatud mitmed protsessid, mis suure tõenäosusega ei võimalda säilitada eestlust kaugemas perspektiivis. Paradoksaalsel kombel on enesehävituslikud protsessid käivitatud poliitiliste jõudude poolt, mis seostavad ennast ja kannavad Isamaa nime.

Eesti ühiskonna praeguses arengus tuleb väga tähelepanelikult uurida ja jälgida neid PROTSESSE, mis viivad Eesti arengu eestlaste jaoks soovimatute tagajärgedeni. Käimasolev maade haaramise (Land grabbing) protsess oligi ETKL-i kongressi peateemaks. Kahjuks ei kirjutanud meie ajakirjanikud sellest midagi. Miks MAA ja TALUDE küsimus neile enam korda ei lähe? Kus on tehtud viga?

Siinkohal kerkib küsimus: kas meil on võimalik üldse enam midagi muuta? 1990-ndate maareform ei lähtunud mitte sümbioosist MAA–TALU–EESTLUS–OMA RIIK, vaid tehnokraatlikust ajaloolisest õiglustundest. Maa tagastati endistele omanikele ja nende pärijatele. Poole sajandi jooksul tekkinud muutused omandisuhetes, inimeste elukohtades ja põhitegevustes olid lahutanud kunagised talupered ja nende järeltulijad maast ja maamõttest. Linnadesse või välismaale elama asunud maaomanikud ja nende sugulased ei hakanud tagastatud maid kasutama talu taastamiseks, vaid tegid oma isamaast ostu-müügi objekti. Maa muutus eestluse edasikandjast äriobjektiks ning maareformi läbiviimise tulemusena ähmastus ka MAAMÕTE.

Ma näen seejuures veel üht ohtu. Maaeluminister on teinud oma nõunike palkamisega panuse põllumajandustootjatele (kapitalistidele), kes kannavad endas peamiselt majandushuvi (saada rohkem raha, suuremaid otse- jm toetusi ning rohkem maad). Seejuures jäävad ministri poolt TALU, MAA ja RIIGI seosed sünkroonimata, olles teisejärgulised ja ähmastunud. Tegelikult pole meie loomuses sajanditagusega midagi muutunud. Kui 1990. aastate maareformiga allutati üldriiklikud ühishuvid endiste omanike erahuvidele (jäeti tegemata maade ümberkruntimine; maa tagastati omanikele, kes ei mõelnudki seda kasutada), siis praegu on esiplaanil maakapitalismi huvid, mis viib ülejäänud maarahva moonakaseisusesse. Miks valitsus ei räägi maade haaramise tõkestamisest, talu mõiste sisseseadmisest, riigi ja talude seostest, alternatiivsete talumajapidamiste loomisest, maade ümberkruntimisest jne? Miks on riigi peategevuseks ainult maksude kogumine, RAHA jagamine ja sõjahüsteeria õhutamine? Kas muid funktsioone polegi?

Kokkuvõttes oleme tänaseks kaotanud OMA MAAMÕTTE ka laiemas kontekstis. Me ei ole enam omanikud mitte ainult omal maal, vaid ka oma riigimajanduses, sotsiaalsfääris ja poliitikas. Eestlastest on jälle saamas palgatööline-sulane-moonakas-pärisori oma esiisade maal. Eesti Vabariigis puudub seadustatud TALU mõiste – meil on kapitalistlikud FIE-d, osaühingud ja aktsiaseltsid, millel pole mingit seost eestlusega. Kahtlen, kas eestlust suudavad kanda ainult keel, rahvatants, laulupeod ja torupillimuusika ning kiire sigimine. Sellest ilmselt ei piisa. Peremees omal maal on see, kelle omandis on MAA ja majandus – ja kui tal aega jääb, siis ta ka tantsib, mängib ja puhub pasunat.

Lõpetaksin siiski optimistlikumalt. Leian, et eesti rahvas on veel suuteline ise organiseeruma ning alustama uut võitlust iseseisvuse ja eestluse eest – oma MAA ja TALU eest. Mõned märgid on juba näha. Kasvõi Eestimaa Talupidajate Keskliidu korraldatud maateemaline kongress Türil.

Seejuures näen, et otsustavat rolli etendab siin meie ajaloos läbi proovitud seltsi- ja ühistegevus – seda nii poliitikas ja majanduses kui ka sotsiaalelus.

[Esiletõsted:]

Eestlastest on jälle saamas palgatööline-sulane-moonakas-pärisori oma esiisade maal. Eesti Vabariigis puudub seadustatud TALU mõiste – meil on kapitalistlikud FIE-d, osaühingud ja aktsiaseltsid, millel pole mingit seost eestlusega.

Eesti iseseisvust seostati otseselt MAA omamisega eestlaste poolt. Iseseisva Eesti Vabariigi ja ISAMAA vahel eksisteeris otsene side – maaomandi kaudu oli eestlane seotud isamaaga. See oligi MAAMÕTE.

JAAN LEETSAR,

endine põllumajandusminister,

Valma külavanem, Viljandimaa

[fotoallkiri]

MAAD TULEB HOIDA: Eestlastele on läbi aegade olnud pühad kaks sõna – emakeel ja isamaa. Meie õnn, et emakeelt pole võimalik müüa. Isamaaga on lood mõnevõrra erinevad. Maa on muudetud ostu-müügi objektiks, kusjuures peaeesmärk on raha saamine. Foto Ivari Vee.

Jaga |