Nädala juubilar ANNA HAAVA 150

Anna Rosalie Haavakivi tuli ilmale 15. oktoobril 1864 Kodavere kihelkonnas Pala vallas. Üheksanda eluaastani jäi tüdruku maailmaks vana üksik talu võimsa looduse ja suure kogukonnaga. Isa kuulus külaintelligentsi hulka, majas käisid ajalehed ja loeti raamatuid. Perekonnapea mängis viiulit, mille saatel Annagi tihti laulis, samuti tegi ta kaasa Vanemuise laulu- ja mänguseltsis.

Tütar sai hea hariduse, õppides Pataste mõisa saksakeelses erakoolis, hiljem Tartu kõrgemas tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. Temas on ka saksa ja vene kultuurikihti; ta lävis peenema seltskonnaga nii Peterburis kui ka mujal Euroopas, sai nooruses sisse hingata suursuguste linnade hõngu, mis avardas ja muutis värvikamaks ta mõttemaailma.

Anna Haava on 19. ja 20. sajandi vahetuse silmapaistvaimaid eesti lüürikuid. Kui ta sündis, oli Koidula kahekümnene. Ta tuli justkui järjepidajaks, nagu tundes, et teatepulk tuleb varsti üle võtta. Ta elas pika elu, kaks korda kauem kui Koidula.

 Oma luuletusi kirjutas ta enamjaolt öösiti. „Tulen kohe üles ja hakkan kirja panema, kui tunnen, et midagi on valmis…“

 Igal ajajärgul oli ta keeldunud käsu korras kirjutamast. Sellest kreedost hoidis ta kindlalt kinni. Inimesi ta tundis, olles tõdenud kord, et õhtuti muutuvat inimeste mõtted kurjemaks, et ta tundvat selgesti, mida nad mõtlevad, ja seepärast oma hilisemas elus vältiski neid. Eluhakul aga hoolitses ta järjepanu teiste eest: algaja õpetajana võttis tihti ulualla lapsi, põetas haigeid sugulasi, abistas halastajaõena kontvõõraid, nägi paljude lahkumist, aidates nende viimseid elupäevi kergendada.

Oma esimest armastust kohtas ta Tartus, noormees oli vaimuliku seminari üliõpilane. Kuid rahva seas armastatud luuletaja ei abiellunud kunagi – tema esimene kallim suri varakult, teine aga ei vastanud ta südame kutsele samaga. Rohkesti kurbust tõi kaasa lähedaste inimeste permanentne kaotus lühikesel ajavahemikul – isa, õe ja ema surm. Igaveseks kaotanud ka selle, kellele ta armastusluule oli pühendatud, tekkis lootusetuse tunne – milleks üldse enam elada...

Armastus oli avanud tema luulelätte – nüüd näis surm kõik hävitavat. Masenduses otsustaski ta oma järgneva elu pühendada teistele: tegi halastajaõe tööd, oli Tartu linna lasteaias kasvataja, töötas Lepzigi ja Berliini diakonissiasutuses ning koduõpetajana Peterburis ja Novgorodis.

Poetessilt on ilmunud üheksa luulekogu. Kolm esimest sisaldavad armastusluulet, hiljem on lisandunud ühiskondlikke teemasid – rahvusliku vabaduse ootust ja sotsiaalse ülekohtu hukkamõistmist. Tema loomingus hindame esmajoones sügavat humanismi, mis ei lubanud rahulikult pealt vaadata ühiskonna tegelikkust, sundides avaldama protesti. Samas kõlab ta luules armastust, saatuselööke, muserdusmeeleolu.

Ilmusid „Väikesed pildid Eestist“ja aforismikogu „Peotäis tõtt“. Kogus „Meie päevist“ kõlab protest tõusikluse ja rahavõimu vastu, kuid ühiskonnaprobleemide erilise kriitikuna Anna Haava tuntud polnud. Ometi annab tema elulugu mõista, milline olukord valitses nii lillelisena kujutatud rahvusliku ärkamise päevil kui ka „heal eesti ajal“. Temalgi tuli näha näguripäevi, vaatamata populaarsusele rahva hulgas. Paradoksaalsena mõjub seegi, et oma kodust eluaeg unistanud luuletaja sai päriskodu alles nõukogude ajal, olles enne pidanud kolima iga mõne kuu tagant ja ööbima pööningulgi. Riiklik tunnustus tuli eluloojangul – 1954. aastal sai Anna Haavast Eesti NSV rahvakirjanik.

 Anna Haava on tõlkinud klassikuid: Shakespeare’i, Goethet, Schillerit, Anderseni, tutvustanud antiikmütoloogiat. Tema luuletusi on tõlgitud vene, soome, ungari, saksa, esperanto jt keeltesse. Üle kahesaja tema luuletuse on viisistanud Miina Härma, Mart Saar, Konstantin Türnpu, Mihkel Lüdig, Karl August Hermann; osa sellest kuulub meie koorilaulu kullafondi. Nii mõnestki on saanud rahvalikud laulud: „Kui sa tuled, too mull’ lilli“, „Ei saa mitte vaiki olla“, „Jumalaga, kohav laasi“, „Vanaema helde lahke“, „Minu peig on kalamees“, „Meie“ (Me oleme põhjamaa lapsed), tänapäeva pragmaatilisse mõtteviisi paslik „Eest ära!“:

Eest ära, eluvanker veereb!

Eest ära – muidu alla jääd!

Või tule kaasa! Tõmba! Lükka!

Või juhi, kui sul võimsad käed!

„Eest ära!“ hüüab elu

Eest ära! Elutee pääl

seista ei tohi ega puhata.

See takistab, ja rutt on taga,

sest aeg ei iial seisata.

Eest ära!

Anna Haava suri 13. märtsil 1957 ja on maetud Tartus Raadi kalmistule.

ANNE RATMAN

Jaga |