Suviseid noppeid hariduspõllult:Vaeküla kooli saaga. Tuhmunud medalisära. Kooliaastal paras pikkus

Vaeküla kooli saaga

Postimehes 18. juunil ilmunud Madis Filippovi artiklis „Vaeküla kooli ehitusvaidluses jäid kaotajaks lapsed" tuletatakse veel kord meelde läbikukkunud katset selle kooli hooneid renoveerida.

Möödunud sajandi keskpaiku, varsti pärast suurt sõda, nägi nõukogude võim Eestit sobiva kohana põllumajandustoodangu suurendamiseks. Selleks hakati usinalt ette valmistama mehhanisaatorite kaadrit. Rakvere lähistel Vaeküla mõisa mail kõrguvale kruusavallile ehitati uhke kolmekorruseline sammastega koolihoone ja selle juurde õpilaskodud. Paraku selgus peatselt, et mehhanisaatorite koolitamiseks vaja minevat õppebaasi pole otstarbekas üheaegselt paljudes kohtades välja arendada, paremaid võimalusi selleks oli Helmes, Järva-Jaanis ja Vana-Vigalas. Nii minetaski Vaeküla kool esialgse otstarbe ja sellele hakati uut kasutust otsima.

Kuna 1960. aastate algul võeti kogu NSV Liidus suund tippsportlaste „tootmisele" spordiinternaatkoolides, otsustati seesugune teha ka Vaekülla. Direktoriks sai teenekas koolimees Elmar Kanter ning treenerite ja õpetajatena asusid tööle noored entusiastid Arvo Kuslap, Vello Varik, Henn Altmäe jt, kellest kujunesid tunnustatud haridustegelased. Nende eestvedamisel ehitati välja täismõõtmetega staadion ja väliujula ning planeeriti spordihalli püstitamist.

Paraku tegi elu ka sellesse ettevõtmisse oma korrektiivid. Ilmnes, et Eesti noortespordi tippe pole siiski otstarbekas kodust ja suurtest keskustest kaugele saata ning Vaekülla hakkasid pigem koonduma need, kel mingil põhjusel kodukoolis käimisega raskusi. Nii tuli sinna näiteks Keila poiss, kelle emal polnud vastutava töö kõrvalt piisavalt aega pojaga tegelda, aga ka lapsi lasterikkast perest, kus üksikema järglastele turvalisi tingimusi ei suutnud luua. Sedaviisi kujunes välja päris tavaline üldhariduskool, kus kaugemalt tulnute kõrval õppis ka ümberkaudsete perede lapsi. Aegapidi hakkasid aga paljudel sellesse kooli suunatuil esinema õpiraskused ehk, tänapäevases kõnepruugis, hariduslikud erivajadused.

See tingis veel ühe pöörde - 1977. aastal alustas tööd Vaeküla Eriinternaatkool, s.o kool, mis annab põhihariduse lihtsustatud õppekava alusel. Sisuliselt samaks on see kool jäänud seniajani, kuigi koolimajast jäädi ilma juba kaks aastat tagasi. Algpõhjuseks oli hoonete amortiseerumine. Tehnilisi probleeme oli koolil juba aastakümneid. Kord ütles üles katlamaja, kord hakkas läbi jooksma katus, kord ummistusid torud jne. Seetõttu tulnuks eelkõige läbi viia 60-aastaste ehitiste hoolikas ekspertiis, et tuvastada kapitaalse renoveerimise mõttekus ja tasuvus. Küsitav on seegi, kas pidevalt väheneva õpilastehulga juures oleks koolil sedavõrd suuri hooneid üldse vaja.

Neile küsimustele vastust otsimata hoonete omanik Riigi Kinnisvara AS kuulutas Haridus- ja Teadusministeeriumi heakskiidul välja riigihanke Vaeküla kooli hoonete kapitaalseks renoveerimiseks. Selle võitnud konsortsium alustas usinasti lammutustöid, kuid jättis üsna peagi kõik pooleli - projekti lähteandmed olevat vigased ja tööd minevat kokkulepitust oluliselt kallimaks. Sellele järgnesid lepingu ühepoolne lõpetamine ja kohtuvaidlused.

Kuigi pole teada, kuidas otsustab kohus, on selge, et Vaeküla koolimaja asemele jääb kauaks kummitama akendeta tondiloss. Kooli jaoks on nüüd lubatud korda teha endise Rakvere KEK-i hooned Näpil. Kui selline otsus oleks langetatud kaks aastat tagasi, siis poleks kool pidanud vahepeal virelema asenduspindadel ja oleks kokku hoitud suur summa, mis kulus projekteerimisele, riigihanke läbiviimisele, juba tehtud töödele, kohtuskäimisele. Suur osa sellest rahast tuleb paratamatult maksumaksjate taskust, kuid ametnikud, kes kogu käki kokku keerasid, ei jää, nagu alati, milleski süüdi.

Tuhmunud medalisära

Eriti edukaid keskkoolilõpetajaid on ikka tunnustatud kuld- või hõbemedali omistamisega. See oli aastakümneid stiimuliks neile, kelle võimed ja töötahe lubasid saavutada enamat kui tavaline küpsustunnistus. Paraku pole selliseid, kes juba noorelt on suutelised seatud eesmärgi poole pürgima, kunagi eriti palju, ja seetõttu kõikus medalistide arv igal aastal enamasti saja piirimail. Viimastel aegadel on aga hakanud levima kuuldused, et medaliste olevat erakordselt palju ja nad kõik isegi ei mahu kõrgkoolides nõutavamate erialade riigieelarvelistele kohtadele.

22. juuni Postimehe lisas Arter toob Priit Pullerits ära statistilised andmed, millest selgub, et 21. sajandi algusest peale on medalistide arv tõepoolest plahvatuslikult kasvanud. Nii oli mullu ainuüksi kuldmedalisaajaid pisut alla viiesaja ja tänavu peaaegu nelisada. See tundub imelik, sest pole mingit põhjust oletada, et ühtäkki on koolinoored muutunud mitmeid kordi võimekamaks kui nende vanemate ja vanavanemate eakaaslased. Pullerits püüab uurida selle muutuse põhjusi, kuid enamik küsitletud õpetajaid jääb kidakeelseks.

Siiski koorub välja kummastav tõsiasi: kui varem oli medalisaamisel esmaseks tingimuseks küpsuseksamite maksimaalsed sooritused, siis nüüd ei mängi riigieksamite punktisumma mingit rolli ja medaliandmise otsustab kooli õppenõukogu. Kuigi pole teada, milliseid kriteeriume seejuures arvestatakse, on ilmne, et siia ongi koer maetud.

Tänapäeval, kui paljude koolide saatus ripub juuksekarva otsas, püüab iga kool tõestada oma konkurentsivõimelisust. Medaliga lõpetajad arvatakse olevat selle parim kinnitus. Ka nn eliitkoolidel võib olla huvi medalistide arvu suurendada, sest nõnda saab kooli taset promoda ja võimekamaid sisseastujaid ligi meelitada.

Kujunenud olukorra tagajärjeks on tõik, mida Pullerits nendib: „Kõik, mida on liiga palju, kipub väärtust kaotama." Ilmselgelt on see karuteene neile, kel on eeldusi ja tahet välja teenida kõrgeima prooviga medal. Praegune olukord, kus medalistidel on riigieksamite tulemused mõnikord madalamad kui medalist ilmajäänuil, ei stimuleeri kedagi tõsiselt pingutama. Nii vastasidki mõned tänavu presidendi vastuvõtule kutsutud medalistid: nad pole selle autasu saavutamiseks teinud midagi erilist.

Kui gümnaasiumides seati sisse riigieksamid, oli üheks põhjenduseks, et niiviisi saab kõikide lõpetajate (ja ka koolide) tulemusi objektiivselt võrrelda. Kas pole siis medalitele kandideerijate tulemused need, mis tingimata objektiivset hindamist vajaksid? See võiks ju välja näha niiviisi, et koolid esitavad medalistide kandidaadid, kellele korraldatakse ühised piirkondlikud riigieksamid erapooletu komisjoni ees. Kohustuslike eksamite arv võiks neil praegusest suurem olla, nii nagu see oli kunagiste küpsuseksamite ajal.

Nõnda saavutatud medal oleks väärtus, mida ei söö koi ega riku rooste. Praeguse, devalveerunud medali üle pole sageli kellelgi põhjust uhkust tunda.

Laia joonega kooliuutmine

Haridusreform, mille põhisisuks gümnaasiumide lahutamine põhikoolidest ja nende arvu kärpimine, on juba tükk aega olnud IRL-i hallatavale Haridus- ja Teadusministeeriumile nagu kuum kartul, mida tahetakse süüa, aga kardetakse suud kõrvetada. Nüüd on asjaga veel kiirem, sest selle reformi kaudu loodetakse saada mõningast kokkuhoidu, mille abil finantseerida õpetajatele nende streigi ajal lubatud pisikest palgatõusu. Seetõttu püütakse uutmist igati põhjendada ja avalikkust maha rahustada. Nii on minister Jaak Aaviksoo välja käinud „mõõdiku", et uuendatud gümnaasiumivõrk peab tagama iga õpilase koolijõudmise maksimaalselt ühe tunniga.

Paraku on gümnaasiumi (ja seda enam põhikooli) olemasolu või kadumine iga piirkonna (eelkõige valla) jaoks tunduvalt mitmetähenduslikum kui õpilaste koolitee pikkus. 19. juuni Postimehes analüüsis Arved Breidaks arvamusloos „Veel üks vabatahtlik reform" kõiki aspekte ja leidis, et võitlus kooli eest on valla ellujäämise küsimus, sest „kui vallal pole kooli, mis siis vallal üldse on?".

Loomulikult on koolivõrgu korrastamine (pro koolide arvu vähendamine) Eesti riigi demograafilises olukorras edaspidi möödapääsmatu, sest elanike arv maal väheneb. Pole kahtlust, et selle nähtuse juured on Eesti taasiseseisvumisele järgnenud Mart Laari valitsuse vääras erastamis- ja põllumajanduspoliitikas, mis suunas maaelu vääramatult allakäigutrepile. Kui pole õpilasi, siis ei saa pidada ka kooli, sest 5-6 õpilasega gümnaasiumiklassid oleks ju nonsenss. Samas on praegusel valitsusel selge ülepakkumislik suund, et igas gümnaasiumis peab olema kolm paralleelklassi ja ühes sellega kolm erinevat õppesuunda (varasem nimetus: kallak).

Esmapilgul võib tunduda, et siis saab iga õpilane valida endale meelepärase õppesuuna, kuid elu teeb ka siin oma korrektiivid. Kui näiteks keeleõppe kallakuga klassi on tunduvalt rohkem soovijaid kui reaalainete kallakuga klassi, siis ei saa kõikide soove nagunii arvestada. Pole ju mõeldav avada üht paralleelklassi 40 ja teist 10 õpilasega.

See olukord meenutab möödunud sajandi 1970. aastaid, kui keskkooli tunniplaanis oli elukutsevalikut suunav „tootmisõpetus". Ka siis deklareerisid võimud, et iga õpilane võib valida meelepärase eriala. Paraku oli koolides tingimusi vaid kahe-kolme eriala õpetamiseks ja ka nende vahel pidid õpilased jaotuma enam-vähem võrdselt. Nii õpetatigi neidudele enamasti kas masinakirja või õmblemist ning noormehed said autoõpetust.

Võiks ju arvestada sedagi, et traditsiooniliselt on Eestis enamikes keskkoolides kõiki õpetatud ühtse universaalse õppekava järgi, ja see pole lõpetajaid takistanud edukalt haridusteed jätkata mis tahes kõrgkoolis või keskharidust eeldavas ametikoolis. Need vähesed, kel juba varakult kujuneb välja erihuvi mõne õppesuuna vastu, on alati leidnud võimaluse suunduda mõnda spetsialiseeritud kooli (näiteks Nõo kool Tartumaal).

Niisiis võiks olla kompromissiks, et eluõigus on kõigil gümnaasiumidel, kus suudetakse komplekteerida optimaalse suurusega gümnaasiumiklassid ja kus õppetöö toimub universaalse õppekava järgi. Mõistagi võiksid sellised koolid endiselt eksisteerida koos põhikooliga.

Mõnevõrra keerulisem variant võiks kujuneda siis, et näiteks kolm suhteliselt lähestikku asetsevat gümnaasiumi moodustaks kolme erineva õppesuunaga kompleksi, kus õpilasi toimetataks nende valitud kooli minister Aaviksoo seatud kooliminekuaja piirides. Kas sellised koolid vajaksid kolme juhtkonda või ühtainsat, oleks juba iseküsimus.

Kooliaastal paras pikkus

Kuigi ettepanekuid üldhariduskoolide õppeaasta pikkust muuta on kostnud varemgi, said selleteemalised arutelud kevadel uut hoogu. Ajendiks olid Koolijuhtide Ühenduse ettepanekud pikendada talvist koolivaheaega või lisada teisel poolaastal veel üks vaheaeg, et pered saaksid ühiselt sõita suusapuhkusele või soojale maale. Sel juhul oleks vaja õppeaasta algus augustisse või lõpp juunikuusse nihutada.

21. juuni Postimehes avaldas ajakirjanik Vambola Paavo lapsevanemana arvamust, et „õppeaastat ei tohi pikendada". Just nii kõlabki tema artikli pealkiri. Oma väite põhjenduseks toob ta selle, et juunikuusse langevad paljud töömalevad ja huvilaagrid ning suvisel ajal ei suuda lapsed nagunii õppimisele keskenduda. Ta mainib, et Rootsis on lisavaheaeg olemas, kuid ometi jõutakse kõik vajalik tavalise õppeaastaga läbi võtta.

Paavo väite kinnituseks võib tuua näite ka meie endi ajaloost, mida nooremad inimesed ei pruugi teadagi. Nimelt oli 40-50 aastat tagasi tavaline, et septembris pidid kooliõpilased (nii nagu ka tudengid) abistama kolhoose sügisestel koristustöödel. Põhikoolist käidi põllul üksikute päevade, keskkoolist aga nädalate kaupa. Ometi suudeti õppeprogrammid kevadeks ettenähtud mahus läbi võtta ja õppeaastat ei pikendatud.

Seoses koolivaheaegadega on üles kerkinud teinegi poleemika. Nimelt leiavad mõned koolijuhid, et igal koolil peaks olema voli ise määrata koolivaheaegu. See oleks aga sama põhimõtteline küsimus nagu õppeaasta pikkus. Asi on selles, et koolivaheaegadel on alati korraldatud õpilasüritusi, mis eeldavad mitmete koolide õppurite osavõttu (spordivõistlused, taidlusülevaatused, aineolümpiaadid, õpilastööde näitused jms). See tähendab, et kõigil peab üheaegselt olema õppetööst vaba aeg. Olukord puudutab ka õpetajatele korraldatavaid üritusi (ainekoondiste ettevõtmised, täiendkoolitused jm).

Kokkuvõttes: kui miski on ajaproovile vastu pidades end õigustanud, siis ei tuleks sellest kergekäeliselt loobuda. Seda on kahtlemata ka õppeaasta algus ja lõpp.

ENDEL RIHVK, kolumnist

[fotoallkiri]

KOOLIAEG: Haridusreform, mille põhisisuks gümnaasiumide lahutamine põhikoolidest ja nende arvu kärpimine, on juba tükk aega olnud IRL-i hallatavale Haridus- ja Teadusministeeriumile nagu kuum kartul, mida tahetakse süüa, aga kardetakse suud kõrvetada. Fotol endine Riigikogu liige Rein Ratas kohtumas Võhma gümnasistidega 2010. aastal. Foto:Indrek Veiserik

Jaga |