Mustpeade maja on rahva oma

Üle-eestilise uuringu tulemused tõestavad, et vastuseis hinnalise kinnistu tagastamisele on totaalne. Eesti elanike valdav enamus pooldab Mustpeade maja jätmist Tallinna omandisse. Ainult 8% kõigist küsitletutest ja tallinlastest veel vähem (6%) arvas, et selle võiks tagastada vennaskonnale. Seejuures on oluline tähele panna, et tegu polnud mingi siseringi arvamuse või erakondliku küsitlusega, vaid professionaalseks hinnatud TNS Emor tööga.

Kui tegin erakonna juhatuse koosolekul ettepaneku küsida rahvalt, mida nad arvavad Mustpeade maja andmisest ühele tundmatule seltskonnale, ei leidnud see mõte kohe kõigi poolehoidu. Ega ma isegi esialgu arvanud, et avalik arvamus on nii üksmeelne. Juba üle 106 000 inimese on oma allkirjaga toetanud Mustpeade maja Tallinnale jäämist.

Kui selline meie ühiskonnas mitte eriti igapäevane üksmeel osutus mõneti üllatavaks, siis palju ootuspärasem oli küsitluse tulemustest see, mis puudutas vennaskonna tuntust. Selgus, et 2010. aastal asutatud MTÜ Tallinna Mustpeade Vennaskond, kes Vabariigi Valitsuse jõulisel toetusel ja juba mitut kohtuotsust eirates püüab kätte saada Tallinna vanalinna üht väärtuslikumat hoonetekompleksi, on praktiliselt tundmatu. 90% inimesi kogu Eestis ja Tallinnas küsitluse andmetel ei tea, mis organisatsiooniga on tegu.

IRL-i pensionisammas?

Selles valguses on lugejail ehk eriti huvipakkuv teada, et Tallinna linnavolikogu istungitel, kus Mustpeade maja tagastamise küsimus on korduvalt otsustatud eitavalt, on IRL fraktsiooni liikmed esinenud vastupidiste seisukohtadega.

Nii näiteks ka viimati, 4. oktoobri istungil, kui äsja olid avalikuks saanud eelviidatud uuringu tulemused, esines IRL-i linnavolinik Avo Üprus nagu mustpeade eestkõneleja. (Varem on ta volikogu soovi jätta Mustpeade maja Tallinna rahvale nimetanud bolševistlikuks.) Seni on eestkõneleja rollis esinenud sama erakonna liige ja kunagine presidendikandidaat Peeter Tulviste. Tema oli pikka aega ka ainus päevavalgust kannatav „mustpea", kuni ajakirjandus suutis hiljuti välja uurida veel mõne nime.

Kui aetakse õiget asja („eesti asja", nagu IRL-i juhid armastavad ise öelda), siis on arusaamatu, miks nii kiivalt varjatakse selle vana ja kunagi ka üsna väärika vennaskonna praegusi liikmeid. Või on asi tänaseks juba väärikusest väga kaugel? See võib tõesti nii olla, kui vastab tõele, et enne Teist maailmasõda kuulus vennaskonda vaid üks eestlane. 2008. aastal oli neli, aga nüüdseks on juba üheksa eestlasest liiget. Liikmeskonna kiire kasv on käinud käsikäes valitsuse otsustega maja tagastada. Samal ajal on jaganud IRL koos Reformierakonnaga võimu. Paratamatult tekib mulje, et tegu on IRL-i järjekordse äriprojektiga, nii nagu seda oli nt ka elamislubadega kauplemine, mida koalitsioonipartner lihtsalt oma huvides soosib.

Ehkki räägitakse ilusaid sõnu sellest, et avalik huvi ja kultuuritegevus ei saa Mustpeade maja tagastamisega kannatada, pole mingit põhjust seda juttu väga tõsiselt võtta. Pigem näikse liikumapanevaks jõuks olevat just aastatega üha enam vääristatud kinnisvara, mida üks ja teine on võrrelnud IRL-i pensionisambaga (Peeter Tulviste isegi rääkis sellest). Teatavasti on Mustpeade maja teinud viimasel ajal läbi põhjaliku renoveerimise; lisaks kapitaalremondile 1980. aastate lõpul on hiljuti korda tehtud hoone fassaad, läbi viidud hulk sisetöid ja parandatud katus. Renoveerimine jätkub, kuid käimasoleva kohtuvaidluse tõttu ei saa rääkida rahasummadest, mis hoone remontimiseks ja korrashoidmiseks on kulunud. Need pole väikesed.

Poliitiline möödalask

Tegelikult peaksin opositsioonierakonna liikmena olema rahul, et IRL on kaasa tõmmanud ka Reformierakonna, astudes jäärapäiselt vastu rahva enamuse õiglustundele. Keegi ju ei tea täpselt, mille tulemusena on toetus valitsuskoalitsioonile üha langenud ja jääb avaliku arvamuse uuringute järgi üle-eestiliselt juba pikemat aega alla opositsiooni toetusele. Küllap mängib siin paljude tõsiste kahtluste ja õiguserikkumiste kinnimätsimise kõrval oma rolli ka selliste jõuvõtete kasutamine, nagu näeme Mustpeade maja asjas.

Meenutan, et vaidlus Mustpeade majana tuntud hoonekompleksi üle on kestnud Eesti iseseisvuse taastamisest alates. Vabariigi Valitsus on lausa kahel korral tagasi lükanud Tallinna linna taotluse, et see populaarne kultuurikeskus ja rahvusvahelise tähtsusega arhitektuurimälestis (asjatundjad ütlevad, et see on kogu Põhja-Euroopas ainulaadne renessansistiilis hoone) jääks üldkasutatavaks, nii nagu ta praegu on. Majas toimub aasta vältel ligi 300 kultuuriüritust.

Kui linnavolikogu arutas 23. augustil taaskord Mustpeade maja saatust, siis otsustati küsida selle kohta rahva arvamust. Nüüdseks on see teada. Ent nagu sageli varemgi juhtunud, et ulatu rahva hääl Toompeale. Keskfraktsiooni liige Kaie Kõrb ütles 23. augustil linnavolikogu istungil, et kultuuriinimesed tunnevad tuleviku pärast tõsist muret. Paljud loomeliidud, ülikoolide rektorid, heliloojad, muusikud jt on kritiseerinud valitsusliidu tegutsemist.

See on igast õmblusest käriseva ja aina rohkem rahva toetust kaotava Toompea võimuliidu poliitikute järjekordne fopaa. Kes neid kõiki suudaks enam kasvõi viimastest kuudest üles lugeda?!

Haledaim oli vahest sissekukkumine poole valikul ja valimistulemuste mõjutamisel Gruusias. Aga see on juba täiesti teine analüüsimist vääriv teema. Mustpeade-küsimuses oli vähemalt võimalus näidata, et ollakse väljas rahva, mitte kitsa kildkonna huvide eest, aga ei suudetud taas kiusatusest hoiduda.

Kas selg on juba nii vastu seina, et taganeda pole enam kuhugi?

TOOMAS VITSUT, Tallinna linnavolikogu esimees

Fotoallkiri:

„Kui tegin erakonna juhatuse koosolekul ettepaneku küsida rahvalt, mida nad arvavad Mustpeade maja andmisest ühele tundmatule seltskonnale, ei leidnud see mõte kohe kõigi poolehoidu. Ega ma isegi esialgu arvanud, et avalik arvamus võib nii üksmeelne olla," imestab rahvaküsitluse idee algataja Toomas Vitsut nüüd.

Arhiivifoto

Jaga |