Nädala juubilar VELLO ORUMETS 65

Heldur Jõgioja,      28. juuni 2006


Orumetsa Vello on saanud täiskasvanuks.
Üks Eesti parimatest lauljatest tuli siia lma üpris ebasõbralikul ajal –käis maailma verine ümberjagamine. Teisipidi oli aeg sündimiseks ka hea – munder tuli selga tõmmata tunduvalt rahulikumal ajal. Kui paarkümmend aastat vanemad mehed pidid samas mundris suure kodumaa altarile tooma tervise või elu, siis Vello pääses suhteliselt kergesti, loovutades mammutriigile oma ilusa soengu. Mida see koloss tulevase tuhandete lemmiku juustepahmakaga tegi, on tänaseni saladus. Aga ära ta selle neelas. Oli ikka kuradil isu!
Vello puhul pole oluline, millal ta rääkima, vaid kunas ta laulma hakkas, sest rääkida oskavad peaaegu kõik, laulda aga vaid üksikud. Nii laulda, nagu Vello, aga mitte keegi, sest tema on lauljana isiksus – kordumatu Vello Orumets, mitte kellegi jäljendaja.
Räägitakse, et Tom Jones olla kord terve nädala istunud oma majas kinnise ukse taga ja hüüdnud aeg-ajalt midagi. Ajakirjanikud küsinud naabreilt: mis maailmakuulsal mehel viga? Vastus oli tähelepanuväärne. „Tomil on suurusehullustus," selgitanud üleaedsed. „Ta karjub aina: "Olen Vello Orumets!""
Peab ütlema, et Vello ei jäänud Euroopa jagamisel sugugi pealtvaatajaks, vaid sai endale päris suure tüki. Tema vallutas nimelt Eesti ja paljude teiste maade LAVAD. Vaevalt leidub Eestis kultuurimaja või vabaõhulava, kus Veltsi hääl pole kõlanud.
Oleme kontserdilavadel palju kordi koos olnud, kuid ükskord kohtusime nii, et Vello seda ei teagi. Tema oli esineja, mina tookord aga mitte saateansambli muusik, vaid kuulaja. Töötasin muusikuna laeval ja tulin nädalaks merelt Pärnusse mere äärde puhkama. Vello esines Vallikäärus ja mina läksin sinna kuulama vaid ühtainsat laulu.
See oli "Kodu ja ristikhein". Kui kava sinnamaale jõudis ja laulust otsitud tunne käes, kõndisin minema. Kuulsin veel kaugele Vello mehist häält. Läksin mere äärde ning olin kaua selle laulu helge ja sügava mõju all, sest Orumets oskab puudutada noid salajasi hingekeeli, mis puutudes on lausa valulikult õrnad, kuid mille helistamist me vahel nii väga vajame.
Mitte kellestki pole räägitud nõnda palju legende ja kuulujutte. Küll oli keegi kinkinud Veltsile nõuka-ajal suure maja. Mis võiks olla veel lihtsamat: tubli poiss, kenasti laulad – võta mu maja endale! Hiljem sai Velts kuulu järgi talu, kusagilt miljoni päranduseks, pidas kolme armukest, oli salaja abielus Eve Kiviga, laulis ühele taksojuhile kaks tundi Tartust kuni Ülemisteni ega pidanudki sõidu eest maksma...
Austraalia eesti raadios Sydneys tunti Vellot Orupõlluna. Ta laulab seal peaaegu igas saates. Minu helistamise peale Adelaide'ist öeldi: "No aga hääl on ikka sellesama Vello oma, keda meie kuulata tahame, – õige mehehääl nagu vanasti, mitte mõni kiunuv supertenor."
Olen pealt näinud, kuidas Vello pidi kümneid kordi abielluma ühe ja sellesama naisega. Sellist koledat asja ei elaks üle mitte keegi peale Vello. Kuid ehk oli asi pruudis, kelleks oli võluv Ada Lundver? Kogu suvetuuri jooksul abiellusid nad eri kohtades ikka ühtmoodi uuesti.
Räägitakse, et Vellot oli kord kusagil õige veidi vintis olekus nähtud. See on ilmne vale. Nii tõsine ja kuulus mees ühe pitsiga küll jamama ei hakka.
Juubeli puhul aga võib meenutada üht korea legendi: kes üle 61 aasta on vastu pidanud, on ära petnud saatana, kelle võim ulatub vaid 60-ni, ja elab väga vanaks.
Hiljuti laulis oma viise ühe Saksa telejaama shlaagrisaates 100-aastane Johannes Heesters. Laula Sina TV-s vähemalt 101-selt, Velts! Selleks jõudu, õnne, edu ja armastust! Ja kui juhtub jälle nagu Rõuges, kus mina sain kontserdil lilli ja Sina mitte, võta takso ja tule minu poole Tartumaale nuusutama, sest minu lilled kuuluvad ka Sulle.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)