Ja koidikul siis selgitame, kes meist on õige eestlane

Kn,      26. aprill 2006


18. aprillil oli Riigikogus esimesel lugemisel Isamaaliidu fraktsiooni ja Res Publica fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu "Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu".

Trivimi Velliste (Isamaaliit):
Eelnõu algatajad tahavad avaldada siinkohal tänu selle valdkonna väljapaistvatele asjatundjatele Eerik-Niiles Krossile ja Toomas Hiiole. Tahaksin kommenteerida mõningaid vastuväiteid, mis on kõlanud selle eelnõu arutelul põhiseaduskomisjonis. Üks vastuargument eelnõule kõlab järgmiselt: eelnõus ei mainita Saksa okupatsioonivõimudele Eesti kodanike poolt osutatud vastupanu. See seisukoht esineb näiteks minister Paul-Eerik Rummo kirjas komisjonile. Ma tahan rõhutada: see eelnõu pole Eesti laskurkorpuse vabadusvõitlejateks tunnistamise katse, olgugi et korpuses oli väga palju Eesti kodanikke. Siit oleks juba järgmine samm kuulutada ka hävituspataljonlased Eesti vabadusvõitlejateks, sest ka nende hulgas oli palju Eesti kodanikke. Eesti kodanikke oli kahjuks ka NKVDs. Siiski on kogu eelnõu kontekst, ka juurdekuuluv eelnimetatud seletuskiri, väga selge: eestlased ei sõdinud Suur-Saksamaa, vaid Eesti huvide eest. Ja kui nad pidid kuradit peltsebuliga välja ajama, siis polnud nemad küll selles süüdi. Samahästi võiks süüdistada Soomet, miks ta sõdis Saksamaa liitlasena, aeglustades sellega punaarmee jõudmist Berliini.

Igor Gräzin (Reformierakond):
Minu mure oli seotud sellega, et selle vabadusvõitluse käigus ilmselt rikuti mitmeid kaasaegse sõja reegleid tsiviilelanike kaitsmisest… Mida ma siin antud juhul kardan, on see, et me ei legaliseeriks selle seadusega selliseid meetodeid, nagu kärbikute kandmist, lõhkeaine kandmist tübeteika all jne, mis annab Iraani kombantantidele õiguse nülgida Eesti sõdurite nahka ja muud taolist. Selleks, et seda ei juhtuks, kas ei oleks kasulik – muide, need konventsioonid on aastast 1977, nii et nad ei käi selle aja kohta; kuid selleks, et nad tõesti ei käiks Eesti sõdurite kohta täna –, kas oleks keeruline nimetada dokumendis praegu ära selle vabadusvõitluse lõpuperiood?

Raivo Järvi (Reformierakond):
Mul tuleb meelde üks episood. Siis, kui oli veel elus minu kadunud hea sõber ajaloodoktor Hannes Valter, siis kui ta oli Kaitseministeeriumi teenistuses. Viljandimaal avati Saksa sõdurite kalmistu ja kohal oli kaks Saksamaa esindajat. Nende vanusest ja rühist võis oletada, et nad olid teeninud Wehrmachti ridades. Nad pidasid kõne ja rääkisid andeksandmisest, inimlikkusest, unustamisest ja kõigest muust kaunist. Ja siis tuli Hannes mikrofoni taha ja ütles: „Me täname oma Saksa relvavendi, kes meiega külg-külje kõrval astusid vastu hordidele barbaarsest Idast, et päästa vaba Euroopat." Hannes rääkis, kuidas sakslased kahvatasid ja vaatasid teineteisele otsa: mis toimub, kus me oleme? Sest tõesti ilmselt mujal Euroopas säärase sõnavõtuga keegi välja ei oleks tulnud./…/
On selge, et sääraste sõnavõttudega praeguse hetke Euroopas me ei saa mitte kuidagi välja tulla. /…/ Siin oli juttu meie suguvendadest soomlastest. Ka osa soomlasi teenis armeekoondises Wiking, tegelikult võideldes samuti vaba, kui soovite, Soome eest, tõsi küll kaude. Kui mõelda kas või Belgia poole peale, siis belglased ei saa mitte kuidagi Euroopa vabadusvõitlejaks kuulutada Leon Degrelle, ehkki tegelikult kaudselt ka tema ju tegi kõik, mis tema võimuses, et Belgiast poleks saanud võib-olla et Belgia Demokraatlikku Vabariiki, kui Punaarmee piisava kiirusega oleks edasi liikunud.
Ehk tegelikult, kuhu ma tahan jõuda, on see, et siiamaani nii lätlased kui ka meie ei ole lahti seletanud seda Saksa mõõdet ja Saksa mundrimõõdet läänemaailmale. Teisalt, kui tulla nendesamade metsavendade juurde, kes võisid Saksa frentshilt ära võtta eraldusmärgid, jättes ainult sini-must-valge varrukale ja sõdides Saksa relvadega, nad tegelikult identifitseerisid ennast niiöelda tõesti kui kombatüksust ehk vabadusvõitluse üksusena. Aga edasi võisid tulla ju intsidendid, kus olid mängus nii kärbikud, majade põletamised, võib-olla ka laste sissepõlemised, kuni me jõuame välja tegelikult sinna, et ka vennad Voitkad on niiöelda vabadusvõitlejad.
Ehk milles on uba? Uba on selles, et me peaksime panema paika kindlad ajalised piirid ja ka identifitseerima ära kindla ruumi, koha ja aja, kus antud protsessid toimusid. Aga fakt on see, et me kõik tahame seda teha, ja tõesti, tehkem seda, sest need 4000–6000 inimest ei ela kaua ja nad on tõesti oodanud vabalt Eestilt, et see neid tunnustaks.

Riigikogu otsuse „Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu" eelnõu langes 18. aprillil põhiseaduskomisjoni ettepanekul Riigikogu menetlusest välja. Huvitav on sealjuures märkida, et selle seaduseelnõu ühe esitaja Res Publica kuus liiget – Aleksei Lotman, Olari Taal, Marko Mihkelson, Jaanus Rahumägi, Tiit Niilo ja Ants Pauls – jätsid oma fraktsiooni eelnõu poolt hääletamata.
Eelnõu algatanud Isamaaliidu fraktsiooni liige Mart Laar aga kaebles ETV „Aktuaalsele kaamerale": "Reformierakonna kokkukasvamine Keskerakonnaga on jõudnud kaugemale, kui võiks arvata. Nad hääletasid, nagu Keskerakond oli neid käskinud."
Mart Laar ei kommenteerinud, miks jäi Res Publica nii leigeks eelnõu suhtes, mis oleks tunnistanud Teises maailmasõjas Nõukogude okupatsiooni vastu sõdinud Eesti kodanikud vabadusvõitlejateks.

/Illustratsioon:
Julius Kasperi salk 1945. aasta suvel - foto metsavendade kodulehelt Riigikantselei veebis/

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)