Siberis mälestati hukkunud eestlasi

MARKO KALDUR,      31. august 2005


Augusti keskpaigas saabus Siberist ekspeditsioonilt Taimõri poolsaarele tagasi 18 eestimaalast. Külastati erinevaid koonduslaagrite asupaiku Jenissei jõe lähistel.

Laevasõidul mööda Jenisseid Krasnojarskist põhja poole peatus meie jõelaev mitmes külas, kus kunagi vangilaagrid või neid toetavad struktuurid paiknesid. Kunagiste vangide ja nende omaste asustatud külad ei hiilga erilise luksuse poolest. Kivisöega kaetud külatänavad tolmasid ja määrisid riided, majad olid lagunenud. Nõukogude perioodist jäänud suurehitised, nagu kultuurimajad, hiigelkauplused, bussijaamad ja mälestuskompleksid, olid trööstitud, hüljatud ja lagastatud.

Igarkasse kodune rist
Ühes sellises külakeses, Igarkas, püstitasid Eesti ekspeditsiooni liikmed mäenõlvale kodust kaasa toodud mälestusristi. Puitrist on Jenissei kaldal nähtav kõigile, kes mööda jõge liiguvad või sadamasse maabuvad. Risti juures peeti mälestusteenistus, mille viis läbi Jõhvi Mihkli koguduse pastor Peeter Kaldur.
Tuhandete kilomeetrite pikkune laevasõit päädis sadamalinnas Dudinkas, kus ekspeditsioon polaarpäeva püsivas hämus kaldale astus. Järgmisel päeval tutvuti linnaga, kuhu välismaalastel on harva võimalust pääseda. Taimõri poolsaare hindamatuid rikkusi maailmale vahendav linnake funktsioneerib vaid kaubasadamana. Seetõttu pole vaevutud linnakesele ilusama välimuse andmisega vaeva nägema.
Dudinka muuseumis on avatud represseeritutele pühendatud ekspositsioon, kuhu on kokku kogutud erinevad sunnitöölaagrite eluolu kujutavad detailid: fotod, tööriistad, toidunõud ja palju muud. Need algelised esemed näitasid, kui raske oli elu laagris – tänapäeva mugavustega harjunud inimestele on see kujuteldamatu.
Dudinkasse planeeritakse rajada mälestussammas kõigile neile, kes selle sadama kaudu viidi jäisesse surma Norilski laagrites. Eesti ekspeditsioon külastas tulevase samba asukohta ning sinna asetati lilled lootuses, et mälestis peagi valmib.
Teekond Dudinkast Norilskisse oli masendav: hall taevas, vihm ning tuul võimendasid laastatud looduse vaateid. Taimõri poolsaarel tõestas inimene, et on looduse kroon ning hävitas vastutustundetult kõik elava. Töötavad või suletud kaevandused ja tehased, hüljatud linnad, segi pööratud maakamar, praht ja ehitusjäätmed, tehasekorstnatest tõusvast suitsust raske õhk.
Maailma üks põhjapoolsemaid tööstuslinnu Norilsk tundus teekonnal kogetu kõrval esimesel hetkel suisa ilus. Idüll hajus, kui peatänavalt kõrvale pöörati. Igikeltsale rajatud ehitised kerkivad ja langevad vastavalt keltsa sulamisele, vundamendid ei pea sellistes oludes kaua vastu ning kehvemad hooned kipuvad kiiresti lagunema.

Mälestusteenistus Norilskis
Ekspeditsiooni tipphetkeks kujunes represseeritute memoriaali külastamine Norilskis. Tööstusmaastiku keskel, hiiglasliku tuhamäe jalamil seisab memoriaalkompleks. Neljateistkümne aasta eest, vahetult enne Eesti taasiseseisvumist rajatud memoriaalis on mälestusmärgid paljudele eri riikidest pärit hukkunutele, kes Norilski laagrites oma elu jätsid.
Norilski memoriaal asub kunagise koonduslaagri Norillag-1 matmispaiga asukohal.
1991. aasta augustis valminud memoriaalis on hukkunud eestlaste, lätlaste ja leedulaste mälestuseks püstitatud kõrged puuristid ning kõigile hukkunud balti rahvastele pühendatud mälestuspüramiid. Läheduses on mälestussammas poolakatele, nagu ka juutidele ning mitmetele teistele Norilskis hukkunud rahvustele pandud mälestusmärgid.
Eesti ekspeditsioon süütas meie risti jalamil küünla ning mälestas Siberisse süütult elu jätnud kaasmaalasi.
Norilski memoriaalis toimunud mälestustseremoonial viibisid vene telejaamade esindajad, kes kogu ürituse jäädvustasid. Juba samal õhtul oli kõigile üllatuseks eetris erakordselt sooja ja positiivse alatooniga uudis eestlaste ekspeditsioonist.
Vestlused kohalikega tõestasid, et kahetsuses ja kurbuses aastakümnete jooksul toimunud jõhkruste pärast on kõik rahvad võrdsed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)