Miks mõnitatakse Rahvarinde-aegseid kangelasi?

Euroopa on muutunud

Jah, Euroopa on muutunud. Ma olin sel aastavahetusel Viinis ja mind vapustas, missuguse ilmega mu juurde sööstsid abipalujad, viisakalt, alandlikult, huulil sõnad: „Ma olen näljas!“ Ja mind rabas ka see, kui ennastohverdavalt mu tuttavad kõiki neid pagejaid aitasid, olgu põgenikelaagrites või turvamajades, imetledes ja kiites mulle nende võõramaalaste kasvatust, tänulikkust ja viisakust; ka poisslaste oma!

Euroopa sisemist muutust tajusin kogu olemusega aga ammu enne viimast pagulastelainet. Kohe siis, kui idabloki mehed ehk, õigemini, võimumehed jätsid naised hätta ja kui naistesse hakati suhtuma nagu kergesse jahisaaki ehk parimasse „idabloki kaupa“. Eks jõukad (poliitiku)prouad aitasid hoolega kaasa, et naisi lahterdataks „korralikeks“ ja „mittekorralikeks“. „Korralik“ sõidab limusiiniga ega kõkuta aastavahetusel mõnel linnaplatsil.

Patriarhaalsed mehed on seda vahet alati suurepäraselt teadnud. Ka meil ülistavad patriarhaalselt konservatiivseid pereväärtusi eelkõige meespoliitikud, sageli just uusmõisnike pered, kes seoses emade õigustega ei nimeta eales Eesti Vabariigi suurimat naiste ja meeste palgavahet ega poolda loomulikult ka kvoote sugudevahelise võrdsuse tagamiseks.

Meie noored on patriarhaalsed tarkused hästi omandanud. Seda tõestas kasvõi kohtuprotsess, mille paljastas „Pealtnägija“ (20.01.), kus noorukid müüsid oma alaealisi sõbratare soliidsetele abielumeestele, kelle nimesid eelistati pererahu huvides varjata. Ja just niisugune „pererahu“ tekitab juurde „pikkade käte öid“ igal ajal ja igas kohas, kus pereisade patte ei avalikustata ja naiste värdjalik kohtlemine on vaid kerget muiet väärt. Me ei saa eales teada, kes tegelikult Kölnis naiste käperdamise algatas, kas tõesti purjus pagulased või hoopis mõni korralik pereisa, kelle nime pole sünnis avaldada, sest lõbumajad on Saksamaal teavasti ametlikult lubatud ja naisekeha käperdamine loetakse meeste süütuks meelelahutuseks.

Igor Gräzin: „See on aus ettevõtlus!“

Igatahes Igor Gräzin kinnitab ajakirjas „Naised“ ka eestlannadele: „Seksi on raha eest ostetud juba tuhandeid aastaid.“ Ja edasi: „See on aus ettevõtlus nagu iga teine!“ Jah, ka inimesesöömine oli tuhandeid aastaid tagasi „aus ettevõtlus“, aga see ei tähenda, et peaksime tänapäeval samuti naabri konte järama või oma sugulastest praadi tegema. Eestlased, vaadake ringi, kus on need metsikud pagulased, keda karta?! Karta tuleks pigem mõningaid meie suuri eeskujusid, kes ei suuda või ei taha õpetada oma poegi naisi austama ja meestega võrdväärseks pidama – ei palgas, ei kõnes, ei suhtumises!

Eesti põhihäda pole pagulased, vaid see, kas me lõpetame lõpuks ometi „tuhandeid aastaid kestnud naabrisöömise“ õigustamise või mitte. Just see on soveetkodanikust inimeseks saamise proovikivi. Kas hakkame kord rääkima neist pattudest, mis lasuvad nende hingel, kes olid enne ja pärast taasiseseisvumist võimul?! Pärast Esimese maailmasõja lõppu polnud Eesti Vabariigi Riigivolikogu teatavasti täis endisi baltisaksa paruneid, nagu ta kubises pärast taasiseseisvumist punaparunitest, kes tahtsid end ka lõpuks päris mõisnikena tunda. Uusrikaste meediamure vaesunud eestlase pärast on samasugune nagu kupja mure, kes kardab, et ta väsib äkki ära mõnda kallist rahvuskaaslast mõisatallis nüpeldades. Muide, juba Kärna Ärni naerutas rahvast sellega, kuidas stagnaajal armastati süütuid karistada ja kõrvalseisjatele medaleid jagada.

Eestlaste kättemaksukirg

Jah, ma saan loomulikult aru sellest kättemaksukirest, et tahetakse kedagi meeleheitlikult oma nõukoguliku lapsepõlve eest süüdlaseks teha. Mis sellest, et süüdistaja ise oli igati eelistatud soveettegelinski, kes sündis pärast küüditamisi ja vangilaagreid. Eesti ei vaja kogu maailma needust, et me ei taha kedagi aidata ja lükkame meie eliidi soveetpatud täiesti süütute inimeste kaela, seejuures isegi laste kaela! Ometi teevad seda väga häälekalt isegi mõned Nõukogude Eesti privilegeeritud lastekirjanikud, kelle looming on tänini meie kasvavale põlvkonnale eeskujuks. Eeskujuks missuguste omaduste arendamisel?

Samal ajal ründavad paljud uusrikkad Rahvarinnet, mille ajal veel loodeti luua Eestisse Šveitsi-taolist humaanset ja demokraatliku rahvariiki, kus kõigil olnuks mõnus elada ja oleks loobutud mõttetust kättemaksust. Jah, igal eestlasel on kusagil mõni vihavaenlane, kelle südame ta meeleldi noaga välja urgitseks ja praevarda külge kinnitaks, et lasta „õigluse nimel!“ valla kogu ürginimeselik energia. Loodetud kommunismiehitaja asemel aretati Nõukogude Eestis ilmselt välja uuelaadne „inimsööja“ – nõukogulik hüsteeria „rahvavaenlase“ otsimisel ju jätkub (kasvõi muusikalis „Savisaar“!). Aga miks mõnitatakse just Rahvarinde-aegseid kangelasi? Eks ikka seepärast, et Rahvarindes polnud veel jagunetud lihtrahvaks ja uusmõisnikeks. Meedia hirmutab rahvast innukalt Kölni „pikkade kätega“, et ei märgataks kohalikke „pikki käsi“, mis meid päevast päeva kupjalikult piitsutavad, palgalõhet suurendavad, tehaseid sulgevad. Meil on olemas küll karistavad käed, aga mitte pead, mis argieluliselt ehk majanduslikult mõelda suudaksid. Aga IME oli teatavasti eelkõige majanduslik projekt, mis „inimesesöömisele“ ja kättemaksule ei keskendunud.

Meie rahvast päästaks järelikult ainult uuenduslik majanduslik mõtlemine ehk uus IME, sest kindlasti ei aita meid ellu jääda noorte riigimeeste stagnalik pomin, et „kõik on riigis korras, sest mu riigipalk ometi jookseb ja ma täidan vastuvaidlematult Brüsselist saadud korraldusi“.

REET KUDU, kirjanik

[esiletõste]    Miks mõnitatakse just Rahvarinde-aegseid kangelasi? Eks ikka seepärast, et Rahvarindes polnud veel jagunetud lihtrahvaks ja uusmõisnikeks.

Jaga |