Nädala juubilar VÄINO VIILUP 85

Põlevkivitööstuse suurkuju, kauaaegne Eesti Põlevkivi juht Väino Viilup tähistas 21. oktoobril 85. sünnipäeva. Oma poolsajandilise tegevusega on ta jätnud sügava jälje meie riigi põlevkivienergeetikasse.

Viilup polnud veel kahekümneviiene, kui saabus, täis tarmukust, talle tundmatusse kanti, alustades siin oma elutööd. Koloriitse juhi iseloom avaldus õige varakult. Ametiredelil liikus ta kiiresti ülespoole. Tammiku kaevanduses usaldati noorele Viilupile jaoskonnaülema asetäitja ametikoht, kuid asetäitja sai ta vähe aega olla. Ei möödunud poolt aastatki, kui tõusis jaoskonna etteotsa, õige varsti aga asus juhtima kogu kaevandust, mida nii noorele tavaliselt anda ei riskitud. Puhkust see mees endale ei lubanud, ja kaevandus töötas varsti kui kellavärk.

Ometi oli ta tulnud pärast mäeinseneridiplomi saamist põlevkivibasseini mõttega, et kauaks ta siia ei jää. Elu oli siin robustne, kidatsev, pori põlvini, palju korralagedust ja lohakust. Tolleaegsed kolleegid räägivad, et platsi lõi Viilup loodritest kiiresti puhtaks - kui töötada ei taha, siis mine minema! Kuid ka sel ajal oli väga kohusetundlikke töötegijaid. Maa all töötas palju hea töökooliga inimesi, nn ärakaranuid: metsavendi ja valgekaartlaste järeltulijaid, dissidente, viimaste hulgas isegi kuulus sulesepp Artur Alliksaar.

Väino Viilup kasvas üles väga eestimeelses talus, Karulas Valgamaal. Kodus valitses üksmeel, oli austus töö ja inimeste vastu, nõudlikkus, jätkus soojust ja armastust. Kõiges lähtuti talupojatarkusest. Vanemad olid aktiivsed vallaelu edendajad; isa oli Kaitseliidus tegev ja oli võtnud osa Vabadussõjast. (Olgu märgitud, et Viilup aitas 1990-ndail kaasa vabadussammaste püstitamisele nii Toilas kui ka Karulas.)

Ema oli rõõmsameelne ja väga käbe. Lastel lulli lüüa ei lastud - need pandi juba kolmeaastaselt hanekarja, laiskust ei sallitud. Suuremaks saades tuli künda maad ja külvata rukist, põlluharimise saladused polnud Väinole võõrad. Temast oleks võinud saada hea põllumees, saatuse tahtel aga sai mäeinsener.

Aastal 1958 määrati Viilup kui end teoka tootmisjuhina näidanud võimekas inimene Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu keemia- ja põlevkivitööstuse valitsuse ülema asetäitjaks (võrdne aseministri kohaga); peastaap asus Tallinnas.

Kolme aasta pärast tuli Väino Viilup Virumaale tagasi - juhtima põlevkivitrusti, kus töötas aastani 1972. See oli põlevkivitööstuse kiire arengu periood - ehituste ja rekonstrueerimiste aeg. Saabusid esimesed sammekskavaatorid, mis tähendas põlevkivitööstuses uut epohhi.

Pärast maailma kõige suurema - Estonia kaevanduse - rajamist tehti Viilupile ettepanek asuda selle etteotsa.

Sel ajal tootmismaht kasvas kolm korda, ehitati uusi kaevandusi ja karjääre, osteti võimast mäetehnikat, hakati juurutama uut kaevandustehnoloogiat, arendati olmet, ehitati uhkeid kultuuripaleesid ja gigantne Toila sanatoorium. Peipsi äärde kerkisid kaevuritele suvilad...

1991. aastal määrati Viilup uuesti põlevkivikoondise peadirektoriks. Samal aastal valiti ta ka Kohtla-Järve linnavolikogu esimeheks. Need olid Eesti elus keerulised ajad, vaevalt et keegi teine oleks siinsest probleemiderägastikust üle käinud. Idasuunalised sidemed katkestati räigelt, asemele aga midagi ei antud. Kuid riigi sooja ja valgusega varustamise küsimused said siiski lahendatud, uskumatult teravad intritega seotud suhted samuti. Viilup ei lubanud kaevanduste vara laialitassimist, nagu see juhtus tollal kolhooside varaga.

Üleminek uuele ajakohasele tehnikale tegi põleva kivi kaevandamise paindlikumaks ja ratsionaalsemaks. Alustati Lääne mäetehnika sissetoomist. Eriti suur saavutus oli Eesti Põlevkivi oma lõhkeainetehase ehitamine.

Inimestega töötada ja rahavoogusid liigutada põlevkivibossile meeldis. Seda tegi ta õiglaselt ja sujuvalt. Probleeme ei kuhjanud, tema otsused olid kiired ja asjalikud. Ei kannatanud inimesi, kes armastasid „keerutada ja tarka nägu teha, et asja ära sogada ja teisi segadusse ajada". Siis kärkis ja paukus ta nii et maa must. Poliitikamängud olid talle samuti äärmiselt vastukarva. Lubadused, mis ta andis, täitis viivitamata.

Ministritega suheldes Väino Viilup oma otsekohesust võltsviisakuse taha ei peitnud, halva mängu juures head nägu ei teinud. Väljenditele „ebapiisav kompetentsus" või „ebaõiglus" eelistas ta mahlakamaid - „lollus" ja „sigadus".

Viiskümmend aastat oma elust tootmisjuhi ametipostil pühendas Väino Viilup sellele, et Eesti energeetikamajandus kulgeks ladusalt. „Et Eestimaa saaks põlevat kulda ning inimestel oleks kodudes soe ja valge," armastas ta öelda. (Hiljem kasutati seda firma tunnuslausena.)

Liialdamata võib öelda, et juubilar oli suur tootmisjuht ja ka suur inimene. Üle poole elust selles rahutus kahekümnendas sajandis arendas ta elu põlevkivimaal. Tegelikult tuleks siia kunagi püstitada koguni kaks ausammast. Üks monument oleks Eesti põlevkivitööstuse rajajale Märt Rauale ja teine Väino Viilupile - nende tõeliselt suure panuse eest põlevkivimaa arengusse, mõlema missioonitundest ajendatud töö tunnustuseks.

Väino Viilup on üks neist vähestest, kelle kohta võib täna öelda - Eestimaa südametunnistus.

Töötasin omal ajal ka põlevkivitööstuses, toimetades mäemeeste ajalehte; seega oli mul au olla suure põlevkiviimpeeriumi juhi alluva seisuses. Pean oma kohuseks rääkida temast ka Kesknädalas, ajalehes, millest õhkub veel vaimsust ja kus ei moonutata autori mõtteid. Pealegi on kõik tavalehed Viilupist juba kirjutanud, Kesknädal veel mitte. Minu amet andis mulle võimaluse põlevkivikuningaga isiklikult suhelda.

Mis mulle eriti silma jäi, oli Viilupi suur inimlikkus ja huumorimeel, mis teda kunagi alt ei vedanud, ning tema suhtlemisoskus. Iga teema sai tema käsitluses ereda värvingu. Teenitud puhkusele minekul autasustati teda elutöö eest Eesti Põlevkivi kuldse aumärgiga. Kätte anti auraha kaevurite päeval tormiliste ovatsioonide saatel. Nägin siis tribüünil istuva põlevkivikuninga näol pisaraid...

Vaatamata auväärsele eale leiab Väino Viilup jõudu ja tahtmist avalikkuse ees esineda, üritusi külastada ja sporti teha - keha ja vaimu virge hoida. Viibisin mõni aeg tagasi Jõhvis, kus ta elab, ja nägin, kuidas härra Viilup, spordirõivad seljas ja tuttmüts peas, reipalt kepikõndi tegi, kurseerides Tammsaare tänava eramurajoonis, nähes välja energiline ja heatujuline.

Jätkugu tal jõudu ka edaspidiseks!

Tekst ja foto: RAUL RATMAN

Fotol: Aasta 2000 Toilas. Tootmisuuendaja Väino Viilup (vasakul) annab teatepulga üle järgmisele reformaatorile, nüüdseks varalahkunud Mati Jostovile.

Jaga |