Eesti rahva suurküüditamine 1941. aasta juunil

PEEP KÄRP,      12. juuni 2002


Okupeeritud Eestile kujunes see sündmus üheks traagilisemaks, mis ületas kõik inimliku mõistuse arusaamad humaansusest, õiguse ja õigluse põhimõtteist. See oli jõhker vägivald, karjuv ülekohus, inimsusevastane kuritegu. Ent küüditamise organiseerijaile - alates kõrgemaist distantsidest Moskvas ja Tallinnas ning lõpetades kohalike punategelastega - oli see kuritegu kõigiti vajalik Nõukogude Liidu ekspansionistlike plaanide elluviimiseks.

Baltikumi rahvaste küüditamisplaanide koostamine algas Moskvas juba 1939 aasta sügisel pärast vastastikuste abistamislepingute sõlmimist Eesti, Läti ja Leeduga, kuid enne nende riikide lõplikku okupeerimist. See toimus NSVL riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Serovi käskkirja nr. 23, 11. oktoobrist 1940 alusel, milles öeldi: "Nõukogudevastaste elementide väljasaatmine Balti riikidest on suure poliitilise tähtsusega ülesanne..."

Põlisrahvast omale maale jätta ei või

See dokument saigi aluseks alanud deporteerimisele. Elanikkonda taheti kaudselt informeerida deporteerimise vajalikkusest. Kompartei häälekandja "Pravda" avaldas aasta algul artikli, milles lahati Baltikumi ajaloolisi probleeme ja leiti, et ei tohi korrata Peeter I vigu, kes Baltikumi okupeerimise järel jättis põlisrahva omale maale edasi elama.
Balti rahvaste detailsed deporteerimisplaanid koostas NSVL julgeolekuministeerium, kust vastavad direktiivid saadeti Balti riikide kommunistlikele valitsustele. Eestis oli deporteerimise kõrgemaks organiks kolmandik, kuhu kuulusid julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar A. Murro ja kompartei I sekretär Karl Säre. Maakondades, linnades ja valdades juhtisid inimeste arreteerimist ja väljasaatmist kohalikud partei-organid. Küüditamise eeltööd toimusid suure saladuskatte all. 13.juuni pärastlõunal käsutati ettevõtetest kõik veoautod selleks määratud kogunemiskohta. Samas anti range korraldus, et asutused ja ettevõtted saadaksid oma esindajad ülelinnalisele miitingule. Tallinnas toimus see kinoteatris "Grand Marina", Rakveres teatrimajas.

Kokkukutsutuid sunniti rahvuskaaslaste arreteerijaiks

Kui Rakveres kokkukäsutatud inimesed olid kogunenud teatrisaali, paigutati ustele püssimehed ja kedagi enam välja ei lastud. Kõnepulti astusid kordamööda EKP sekretär A. Stamm, kohalikud suurkommunistid V. Soo ja O. Sall, kes tegid kokkutulnuile teatavaks kohe algava suurküüditamise ja püüdsid kuulajaid veenda selle sammu poliitilises vajalikkuses. Saalis tekkis masendav vaikus. Kokkutulnuile selgus, et neid taheti teha oma rahvuskaaslaste arreteerijaiks. See suurendas nüüd üldist masendust.
Saalis viibinud inimesed jaotati seejärel 3-4-liikmelisteks gruppideks. Need pidid aitama julgeoleku sõdureid inimeste arreteerimistel ja transpordil.
Igale eelmisel päeval ülevõetud autole paigutati üks selline grupp koos julgeoleku sõduritega. Nende komandöril oli deporteeritavate nimekiri.
Inimeste arreteerimine ja vedu algasid südaööl. Une pealt äratatud peredele loeti ette küüditamisotsus ja anti käsk kiireks riietumiseks. Perekonniti kuulusid arreteerimisele kõik perekonnaliikmed, kaasa arvatud imikud, raugad, rasked haiged ja invaliidid. Varandust lubati perekonna kohta kaasa võtta ainult 100 kg raskuses. Suures ehmatuses ja ahastuses ei osatud sedagi võimalust kasutada. Roniti autodele poolpaljalt ja toiduvarudeta. Püssimeeste vahel algas sõit raudteejaama, kus ootasid juba trellitatud loomavagunid.
Öösel alanud küüditamine jätkus ka alanud päeval. Inimesed Rakvere tänavail otse tardusid masendusest, nähes üha uusi autosid arreteeritutega raudteejaama poole veerevat. Küüditatute näod peegeldasid meeleheidet, mis võinuks olla omane ainult surmamõistetuile.. Kõik endised avaliku elu tegelased, juhtiv osa haritlaskonnast, tublimad põllumehed ja jõukamad kodanikud üle maa olid arreteeritud. Pääsesid need, kes vahistamise momendil polnud kodus. Teade alanud küüditamisest levis kulutulena ning sellepärast jõuti kodust enne arreteerijate saabumist põgeneda.
Vaguneisse paigutamisel eraldati perekonnapead teistest pereliikmeist. Nende jaoks oli erivagun tugevdatud valvega. Suur osa neist oma perekonda enam näha ei saanudki, sest nad hukkusid sunnitöölaagrite ebainimlikes tingimustes. Tapivagunid tuubiti arreteeritutega puupüsti täis, umbes 60 inimest igaühte. Tapa jaamas seisvas tapivagunis sünnitas naine ja suri. Palju haigeid, jäädes ilma arstiabita, surid pikal tapiteekonnal. Julgeoleku suhtumine küüditamisohvreisse ületas igasugused inimlikud piirid.

Leidus ka südametunnistusega valvureid

Tapiesheloni koostamine Rakveres kestis kolm päeva. Olid väga kuumad ilmad. Inimesed piinlesid vaguneis, tundes janu ja nälga. Arreteeritute omaksed ja tuttavad tõid neile joogivett ja toitu. Ametlikult ei lubatud midagi arreteerituile üle anda, vaguneile ei tohtinud lähenedagi. Ent valvurite hulgas oli siiski südametunnistusega mehi, kes ülemuste keelust hoolimata võimaldasid toitu ja joogivett vagunisolijaile üle anda. Vagunite lähedal seisis kogu aeg inimhulk, kes pisarsilmil jälgis toimuvat tragöödiat ja ootas võimalust, et läbi aknatrellide näha äraviidavat pereliiget või tuttavat. Seisin ise 14.juuni pärastlõunal paar tundi saatmatulnute grupis, lootes läbi aknatrellide näha enda arreteerituid ametivendi. Kahjuks ei näinud neid. Nende vagunid paiknesid nähtavasti kaugemal haruteel, kuhu polnud ligipääsu.
Leinameeleolu valitses nii kodudes, linnatänavail kui ka asutustes ja teistes töökohtades. 14.juuni oli laupäev, mis tol ajal oli üldine tööpäev. Arreteerimise kartusel ma oma töökohta ei julgenud minna. Töökaaslastelt kuulsin hiljem, et pea kõigis töökohtades olevat inimesed istunud hirmunult ja jutustanud linnas toimuvast inimjahist. Tunti sügavat muret endi ja omaste saatuse pärast.

Deporteerijate eest pääses ligi 1000 inimest

Inimeste arreteerimine ja vaguneisse vedu lõpetati 16.juuni hommikul. Arreteeritute äraveoks oli raudteevalitsuselt tellitud 490 loomavagunit. Sama päeva õhtul hakkas tapieshelon Rakverest Siberi poole liikuma. Mitmed haigena arreteeritud, jäädes ilma igasugusest arstiabist, surid pikal tapiteekonnal. Nagu hiljem Riiast põgenenud NSVL julgeoleku mahajäetud dokumentidest nähtus, nägi 14.juuni küüditamisplaan ette Eestist ligi 4000 perekonna, kokku 11 102 inimese äraviimise. Ajaloolase Evald Laasi andmeil arreteeriti ja viidi tegelikult ära 10 157 eestimaalast. Seega üle 1000 inimese suutsid deporteerijate eest kõrvale hoida ja ennast päästa.
Kui küüditamisvagunid olid üle Eestimaa piiride veerenud, kirjutas jällegi "Pravda", et "vabatahtlikud ümberasujad Balti vabariikidest on suure rõõmuga asunud teele uue kodumaa suunas endile paremaid elamisvõimalusi otsima". Tapiteekond kestis umbes kuu aega ja lõppes kõigile deporteerituile Kaug-Idas. Rakverest ja Virumaalt deporteeritud paigutati elama Tomski ja Kirovi oblastitesse. Viru maakonnast küüditati 1270, Rakvere linnast 187 inimest. Rakvere noorimad küüditamisohvrid olid 3-4 kuu vanused imikud Peeter Falk, Veiko Kuur ja Liis Tammaru, kes surid Siberis paari kuu jooksul. Kõige vanemaks deporteerituks oli 70-aastane Helene Okker.
Lisaks deporteerituile viidi 1941.aastal Nõukogude Liitu ligi 5500 endist sõjaväelast ja üle 33 000 mobiliseeritu, kes paigutati seal töölaagreisse, kus neist hukkus ligikaudu 13 000 noorukit. Esimesel okupatsiooniaastal arreteeriti Eestis 7200 ja mõrvati 1850 inimest. Teadmata kadunuks jäänuid oli 1390, kes tõenäoliselt julgeoleku poolt mõrvati.
Genotsiid Eestimaal jätkus pärast meie kodumaa teistkordset okupeerimist 1944.aasta sügisel. MEMENTO represseeritute registri büroo andmeil arreteeriti aastail 1944-1946 umbes 34 300 inimest. 1949 aasta 25.märtsi küüditamisel viidi Siberisse üle 20 000 eestimaalase. Ligi 50 aastat kestnud okupatsioon ja sellega kaasnenud genotsiid nõudis me rahvalt ligi 70 000 inimelu.

Esmalt püüti likvideerida Eesti vaimueliit

Juuniküüditamisega jätkas tolleaegne Nõukogude Liit Balti rahvaste füüsilist hävitamist. Et kindlustada Vene impeeriumi ekspansioonile teed läände, tuli Balti rahvad sulatada kokku suure vene rahvaga. Deporteerimine oli selleks parim vahend. Küüditamisplaani elluviimiseks andsid Nõukogude Liidu kompartei ja rahvakomissaride nõukogu 16.mail 1941.aastal omapoolse direktiivi selle kohta, kes tuleks esimestena deporteerida Sellest dokumendist nähtub, et Eestis kuulusid arreteerimisele ja väljasaatmisele Vabadussõjast osavõtnud, Kaitse- ja Isamaaliitu kuulunud, politseis ja juhtivatel ametkohtadel töötanud isikud.
Ühe sõnaga; esmajärjekorras kuulus likvideerimisele Eesti rahva vaimueliit, kelles nähti otsest ohtu kommunistliku süsteemi rakendamisel Eestis! Nii algaski Eesti riigitegelaste, juhtivtöötajate ja politseikaadri arreteerimine kohe pärast kommunistlikku riigipööret 21.juunil 1940. Aasta jooksul tapeti 1850 arreteeriti umbes 200, jäi teadmata kadunuks 1390 inimest.
See kujutas endast stalinliku genotsiidi esimest etappi. Hävitati meie riigi juhtkond, suur osa haritlaskonnast ning tuntud avaliku elu tegelased ja majandusmehed. Aastase hävitustöö lõpuspurdiks kujunes aga 1941.aasta 14 juuni küüditamine.
Arreteeritud juhtiv-kaadri asemel pandi Eesti elu juhtima kohapealsed ja NLiidust toodud renegaadid.

Okupatsioon Lääne vaikival nõusolekul

On omamoodi traagika, et kogu see pikaajaline okupatsioon ja genotsiid toimus Lääne suurriikide vaikival nõusolekul ja isegi mahitusel.
Hitlerliku Saksamaa valitsus andis MRP alusel kogu Baltikumi NLiidu mõjusfääri. Sellele järgnes kolm iseseisva Balti vabariigi okupeerimine punaarmee poolt. Balti vabariikidelt ei küsitud, kas me seda tahame või mitte.
II maailmasõja lõppedes said kõik Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa riigid tagasi oma endise iseseisvuse.
Sellest jäeti ilma aga Balti riigid, kes USA ja Inglismaa vaikival nõusolekul jäeti 1945.aasta Jalta ja Potsdami konverentsidel NLiidu koostisosaks. Alles punase impeeriumi lagunemisel 1991 aastal vabanesid ka Balti riigid pikaajalisest okupatsioonist ning genotsiidist ning said tagasi endi riikliku suveräänsuse.
Nii et ka Eesti rahva kannatusteahelas pole tegemist ainult ühe süüdlasega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)