Kallutatud meedia paljad kintsud

IVARI VEE,      06. veebruar 2008


Alustaksin meenutusega ühest iidsest nõukogude filmist, kus jutt oli, tõsi küll, tantsunumbri esitamisest: „Me peame oma vaatajat kasvatama! Paljaste kintsudega teda ei kasvata…"

Nii ütles 1950-ndate hittfilmis „Karnevaliöö" koletu formalist Ogurtsov. Aga mis on ühist rohkem kui pool sajandit tagasi öeldud ja täna kontekstist välja kistud fraasil ning meie nüüdismeedial? Natuke ikka on.

Kas ajakirjanduse peaülesanne on kasvatada?

Ajal, mil „Karnevaliöö" vändati, oli ajakirjandus kõige täiega „kasvatamise" teenistuses. Väga täpselt olid reglementeeritud vorm ja sisu, mida lugejale-vaatajale pakuti, aga peaülesanne oli „kasvatada". Tõsi küll, tehti seda äraspidiselt – peamiseks meetodiks oli keelamine. Niisiis – kasvatajad kasvatasid, aga lugejad-vaatajad haigutasid. Nad lugesid-vaatasid enamasti seepärast, et pidi ju ometi midagi lugema-vaatama. Sedasi elatigi – otsekui ühes suures kontserdisaalis, kust välja ei pääsenud ning kus „kasvataja" tellis muusikat, inimesed aga kuulasid, sest puudus alternatiiv.

Tänu igavusele säilitas suur osa rahvast siiski kõige tähtsama – huumorimeele. Ilma irooniata ei olnud lihtsalt võimalik kogu tobedust välja kannatada.

Sellest ajast on paljugi muutunud. Eelkõige on teisenenud see, et ühe suure „koori" asemel on nüüd palju „restoraniansambleid", kusjuures igaühel on mõneti erinev repertuaar.

Meie tänane meedia seisab põhimõtteliselt selsamal kahel vaalal (tavaliselt, kui midagi vaaladel seisab, on vaalu rohkem, seepärast oleks ehk õigem öelda – jalal) kui restoranidki: tootja – tarbija. Iga tootja suunab oma kauba teatud tarbijale ja on huvitatud, et tema kauba tarbijate arv oleks võimalikult suur ning kasvaks pidevalt.

Kuna meediaettevõtete tulu tuleb reklaamimüügist (ja) või investorilt, on ettevõtted omakorda huvitatud, et investor väljaandesse püsivalt investeerimisest huvitatud oleks. Pole mingi saladus, et täna ei ela praktiliselt ükski ajakirjandusväljaanne tavatarbija ehk lugeja käest kogutud kroonidest. Müügitulust saadud sissetulek on boonus ja, mida rohkem seda on, seda rõõmsamad kõik on.

Vaat selline huvide ringmäng! Kõik kas lihtsalt sõltuvad üksteisest või on omavahel lausa sõltuvuses.

Pind ja palk Eesti väljaannetes

Mul on tulnud viimasel ajal suhelda mitme Eesti meediaettevõtte peatoimetajaga. Ja peaaegu iga teine on isiklikus vestluses „saladuskatte all" maininud, et tema peatoimetatav väljaanne on Eestis ainus sõltumatu, aga kõiki teisi väljaandeid suunab üks või teine kihtkond.

Ma isegi arvan, et nad olid rääkides absoluutselt ausad. Inimene on juba kord sääraselt loodud, et ootab teistelt igasugu kavaldamisi, omaenda tegemiste koha pealt on tal aga tihtipeale äärmiselt raske objektiivselt otsustada (mingi palgi ja pinnu silmas nägemise sündroom).

Nii ehk naa kaldub meedia teatud suunas. Teisiti ju ei saagi olla. On ju mängus terve hulk faktoreid, nii objektiivseid kui ka subjektiivseid. Esiteks on igal inimesel asjade kohta oma seisukoht, mis ei pruugi teiste arusaamisega hoopiski kattuda, või vähemalt ta arvab, et see on tema seisukoht.

Teiseks peab arvestama ka investori huvidega, kas või juba tänulikkusest, et seekordne korporatiivipidu nii meeldivalt möödus. Kolmandaks, ja see on vast kõige hellem külg, tuleb leida oma vaataja-lugeja. Ja siin algab juba tõeline kallutamine.

Leiba ja vaatemänge!

Käitudes aastatuhandeid vana moto järgi – inimesele on vaja leiba ja vaatemänge! –, saadakse vaimselt laisklev ja väga hästi manipuleeritav rahvamass, keda ei huvita miski peale leiva-, alkoholi- ja bensiinihindade muutumise ning järjekordse realiti-sõu või seebiseriaali. Kes ei tee ühtki liigset sammu, sest: mis see minu asi on?! Ostjana, täna, on selline inimene ehk isegi tõesti kõige tänuväärsem. Aga homme?..

Lõpuks tahaks tagasi tulla alguse juurde. Äkki ei olegi see teab kui suur jaburdus. Meedia peaks tõepoolest oma vaatajat-lugejat kasvatama. Ja paljaste kintsudega teda tõesti ei kasvata. (Paljad kintsud sümboliseerivad siinjuures mõttelaiskust stimuleerivat meediatoodangut.)

Mida rohkem lugejat-vaatajat oma peaga mõtlema kasvatada, mida rohkem õpetada teda nägema ilu, seda mõistlikum ja ilusam tuleks meie tulevik.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)