Õigeusklikud otsivad õiglust

PÖÖRDUMINE,      03. aprill 2002




Avalik kiri, mis selgitab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku usklike seisukohti, valmis möödunud aastal, mistõttu esinevad selles kolmikliidu valitsusliikmete nimed. Dokument on edastatud Euroopa Liidu juhtorganeile ja mitmele rahvusvahelisele usuorganisatsioonile. Eestis pole seda kirja, mille Kesknädal avaldab mõningate mitteoluliste kärbetega, avalikult publitseeritud.

KONFLIKTSITUATSIOONI ÜLEVAADE, MIS KUJUNES EESTIS SEOSES RIIGI SEKKUMISEGA ÕIGEUSU KIRIKU SISEASJADESSE

2. osa. Algus 27. märtsi Kesknädalas

Kuid Eesti Vabariigi Siseministeerium võttis relvastusse domineerivale ideoloogiale vastava kontseptsiooni, mis vaatles Vene Õigeusu Kirikut kui "okupatsioonilist" kirikut ja võrdsustas teda KOMMUNISTLIKU RIIGIGA.

Veel ajaloost

Ignoreerides ülalnimetatud Vene Õigeusu Kiriku Sinodi määrust meie Kirikule iseseisvuse andmise kohta, ja fakti, et Pühim Patriarh Aleksius II andis 1993. aasta aprillis Pühtitsas toimunud Kirikukogul Piiskop Korneliusele Tomose Eesti Õigeusu Kiriku autonoomia kohta, millega taastati lõplikult tema endine staatus (ja millest Eesti Vabariigi Siseministeeriumi oli teavitatud), vaatamata sellele ülalmainitud meie Kiriku registratsioonile ja vaatamata Kirikute ja Koguduste Seadusele endale, registreeris EV Siseministeeriumi j.a. Usuasjade Talitus ajaloolise nimetuse (EAÕK) all struktuuri mitmest kogudusest, millel ei olnud ei piiskopkonna tunnuseid, ei oma piiskoppi ja mida pealekauba juhtis juhatus, mis asus tol hetkel väljaspool Eestit. See oli kirikuõiguse normide EV Kirikute ja Koguduste Seaduse jõhker rikkumine, kuna nimetatud seaduse p. 2(1) järgi on Kirik piiskopliku struktuuriga ja tema juhatus peab asuma Eestis, sõltumata tema vaimse keskuse asukohast. (p. 15(2)).

Seejuures aga ei peetud kinni isegi kiriklikes küsimustes sobimatust analoogiast riikluse taastamise osas. Tol ajal tegutsev kohalik Kirik ei ole kunagi olnud nõukogude poliitilise süsteemi osaks. Vastupidi, ignoreeriti kirikut, mis oli tagakiusatav kui ainus legaalne opositsioon totalitaarses riigis ja ühiskonnas. Märterkirik oli kuulutatud "okupatsiooniliseks"; need aga, kes emigreerudes jäid repressioonidest puutumata, kuulutati märtriteks. Neid, kes säilitasid usu, pühakojad (niipalju kui see oli võimalik ateistlike tagakiusamiste ajal), tallati kokku poriga nagu kollaboratsioniste, desertööre aga (sellisteks peab kirikuõigus metropoliite ja preestreid, kes põgenesid oma kateedrist ja oma kogudustest ning seda isegi tagakiusamiste kartuses) kuulutati kirikuelu traditsioonide hoidjateks ja kirikuelu edasiviijateks.

Nii puhkes konflikt, mis kestab tänase päevani. Kui ei oleks isiklikku sekkumist kiriku siseasjadesse Eesti Vabariigi peaministri Mart Laari, hiljem aga Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri poolt (nende pöördumiste näol Konstantinoopoli Patriarhi poole palvega võtta EAÕK oma jurisdiktsiooni alla), ei oleks võibolla puhkenud ka teine konflikt - konflikt kahe Autokefaalse Õigeusu Kiriku - Moskva ja Konstantinoopoli Patriarhaadi vahel. Me ei pööra käesolevas dokumendis Teie tähelepanu nimetatud konfliktile, me osutame lihtsalt Eesti riigi esindajate osale nimetatud konflikti puhkemisel.

Kõigil neil aastatel püüdsime me kinni pidada kiriklikest normidest ja Eesti Vabariigi seadustest. Veel 1993. aasta 17. novembril toimus meie Kiriku Kirikukogu, millel mõisteti hukka nii 1993. aasta 11. augusti ebaseaduslik registreerimine (kusjuures Kirikukogul oli esindatud ka Kiriku see pool, kes tahtis üle minna Konstantinoopoli patriarhi jurisdiktsiooni alla, kuid tahtis kinni pidada kirikuõiguse normidest ja seda erinevalt neist vähestest, keda registreeriti esimestena). Kirikukogul otsustati registreeruda koos, hiljem aga oleks toimunud lahkuminek vastavalt kirikuõiguse normidele. Kuid ka pärast seda keeldus EV Siseministeerium meid registreerimast, mille järel kanoonilist lahkuminekut soovijad hakkasid üksteise järgi registreeruma nende endi poolt hukkamõistetud teed pidi - Välissinodi kaudu.

27. juunil 2000. aastal toimus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Kirikukogu, millel võeti vastu MP EÕK Põhikiri ja mille alusel otsustati registreeruda. 7. augustil 2000. aastal esitati Põhikiri ja muud vajalikud dokumendid registreerimiseks EV Siseministeeriumile.
Vastus oli eitav ning põhjenduseks toodi mõningad märkused Põhikirja osas. Need parandati. 22. jaanuaril 2001. aastal esitati meie poolt uus registreerimisavaldus koos parandatud Põhikirjaga. Siis hakati meilt nõudma koosolekute protokolle notariaalselt tõestatud allkirjadega, mis on aga asutatava struktuuri tunnuseks. Meie aga väidame, et me pole oma tegevust katkestanud. Me registreerume kui tegutsev, mitte aga kui asutatav Kirik.

Toimus rida vestlusi. Alguses me leidsime Siseministeeriumis mõistmist ja tekkis lootus, et kohe-kohe meid registreeritakse. Kuid 20. aprillil 2001. aastal sai Tallinna ja Kogu Eesti Metropoliit Kornelius siseministrilt Tarmo Looduselt kirja, mis olles vormilt vahepealne vastus, oli oma loomult läbirääkimisi katkestav järjekordne keeldumine.
Selles kirjas esitatud pretensioonid tunnistasid oma pealiskaudsusega, et seaduslik alus meie registreerimisest keeldumiseks puudub. Esitasime omapoolsed selgitused, teatades, et võimalik kompromissivaru on täielikult ammendatud ning põhikirja enam ümber ei töötata. Siis saime siseministrilt Tarmo Looduselt 21. mail 2001 kirja, millest ühemõtteliselt selgus, et ülalmainitud kontseptsioon on veel jõus: meile osutati tähelepanu, et meie Kiriku nimetus (kuigi varem see ei kutsunud esile vastuväiteid) on liiga sarnane juba registreeritud EAÕK nimetusega (kuigi ekspertkomisjon ei leidnud nimetuse osas vastuväiteid). Kirjas tehti meile ettepanek registreeruda kui Vene Õigeusu Kiriku välispiiskopkond. Peale seda saime sama aasta 5. juulil vastuse peaministrilt Mart Laarilt, kus need ettepanekud olid esitatud täiesti selgelt. Seega sai konflikti lahenemise protsess kuueaastase tagasilöögi.

Seades ebaseaduslikult kanoonilisest jurisdiktsioonist küsimuse õigusjärgsusest (kuna kanooniline jurisdiktsioon on üksnes Kiriku enda siseasi), "soovitab" riik meil seniajani minna vastuollu oma kirikliku südametunnistusega ja kirikuvara säilitamise nimel lahkuda Moskva Patriarhaadi kanoonilise jurisdiktsiooni alt või registreeruda kui Vene Õigeusu kiriku välispiiskopkond ning siis olla rentnikuks iseenda pühakodades. Ja seda ka tehingu korral iseenda südametunnistusega: esiteks - loobudes kohaliku autonoomse kiriku staatusest; teiseks aga tunnistades valet ja laimu, justkui oleks Vene Õigeusu Kirik nõukogude ajal "okupeerinud" Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku. Igal juhul on siseministeeriumi pakutud mudeli järgi legaliseerimine seotud ebasiiruse ja valega. Me ei saa vastu võtta "okupatsioonikiriku" silti, tunnistades sellega nende õigust, kes aktsepteerib tähelepanu üksikute kirikutegelaste kollaboratsionismile eriteenistustega, laimab Vene Õigeusu Kirikut - uusmärtrite ja usukannatajate kirikut. See käib meie südametunnistuse vastu, kuna see on vale ja vale isa on saatan.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)