Euro pole eesmärk, vaid vahend heaolu poole

 „Eurotsooniga liitumine tuleb Eestile seada samasuguseks erakondlikke vaidlusi ning kemplemisi ületavaks prioriteediks, nagu seda olid Euroopa Liit ja NATO. Selle eesmärgi alla tuleb painutada kõik teised prioriteedid. Selline taktika on meile kaks korda edu toonud ning ta toob meile edu ka nüüd – kui seda soovime,“ kirjutab Laar. Edust rääkides viitab Laar kahele korrale, mil ta ise oli peaminister. Artiklist koorub välja huvitav versioon Eesti lähiajaloost.

Kas Euroliitu ja NATO-sse saime vaid tänu Laarile?

Me olevat pääsenud NATO-sse, sest Laar koostas 1999. aastal negatiivse lisaeelarve! Ning Euroopa Liitu pääsesime seetõttu, et 1992. aastal oli peaminister Mart Laar see, kes „julges vastu võtta valusad, aga vajalikud otsused, väljuda majanduskriisist, vältida kodusõda ning vabaneda Vene sõltuvusest“!

Siin on küll parteipoliitik-Laar ajaloolase-Laari analüütika uduseks ajanud. Kas Eesti oli 1992. aastal kodusõja lävel? See on uus lähenemine. Me keegi pole seda varem kuulnud. Loodetavasti selgitab kahekordne peaminister, millistele allikatele tuginedes ta seda väidab. Milliseid andmeid oli tal valitsusjuhina võimaliku sõjaohu kohta? Või peab ta silmas nn jäägrikriisi? Kodusõda eeldab kahe samas riigis asuva osapoole vahelist sõda. Kes olid siis Laari arvates militariseerumas ja kelle vastu?

Rahvas peab meeles erastamisi

Küllap mäletavad inimesed Isamaaliidu kaht valitsust ka seoses teiste märksõnadega. 1990. aastate esimesel poolel vallandas Isamaaliit oma väliseesti toetajate tellimusel omandireformi, mis kaitses vaid endiste omanike huve. See reform jäeti täiesti elementaarselt tasakaalustamata. Tuhanded inimesed jäid selle tagajärjel kodutuks, kümnetest tuhandetest said sundüürnikud, kellele riik ei pakkunud täbarast olukorrast vähimatki väljapääsu. Selle jama klaarimisega on tulnud tegelda kõigil, kes on juhtinud Eesti omavalitsusi. Ja päris lõpp pole siiani käes. Ning 1999. aastal ametisse astunud kolmikliidu-valitsuse poliitika tähelepanu keskmes olid Eestile pigem õnnetust kui õnne toonud erastamistehingud. Negatiivne lisaeelarve oli selles loos vaid episood!

Rahvusliku infrastruktuuri erastamine läks Laaril üle kivide ja kändude ning valitsus määris enda käed kahtlaste tehingute ja skandaalidega. Eesti Raudtee erastamine suudeti läbi suruda  asjasse puutuvate ministrite isikliku, Eesti riigi rahvusvahelise ning kolmikliidu-valitsuse avaliku maine hinnaga. Õnneks ei õnnestunud erastada elektrijaamu. On üpris tõenäoline, et vastasel juhul oleksime olnud praegu vägagi sandis olukorras. Ukrainat läbiva gaasi ümber toimuv paistaks selle kõrval lapsemänguna, kui Isamaaliit oleks omal ajal oma tahtmise saanud.

Olgem nüüd ausad. Isamaaliidu reformid ja Reformierakonna tegutsemine on toonud meile äkilised kasvuperioodid, mis lõpevad pisaratega  ja suure majandusliku kihistumisega. Pisaratega lõppes nii kauboikapitalismi ajajärk 1990. aastate keskpaigas kui ka laenuralli uuel aastatuhandel.

Kolkavillane thatcherism on Eestile toonud vaid kõrgele tõusnud varandusliku kihistumise, määranud suure hulga eestimaalasi elama toimetulekupiiril või alla selle ning innustanud jultunud tehinguid riigivaraga. Vaevalt on see pärand, mille pinnalt võiks Laar pretendeerida Eesti ühendaja tiitlile.

Vajalik kriisiplaan

Euroliidu ja NATO-ga liitumine olid olulised teetähised Eesti ajaloos. Euroga liitumine on oluline majandushoob, mille  poole tuleb liikuda. Isegi kui üks valitsuskoalitsiooni juhtpoliitikutest püüab küsimust politiseerida sedavõrd, et selle taha on teistel erakondadel võimatu tulla.

Praegu on vaja tegusid, mitte sõnu. Mart Laar äsja nentis, et kriitika ilma konstruktiivsete ettepanekuteta ei vii kuhugi edasi. Õige! Millised on tema konkreetsed ja konstruktiivsed ettepanekud? Laar märgib artiklis: „Selleks oleks peaministril tark kokku kutsuda erakondade nõupidamine...“

Seda tulekski teha, kui valitsejatel on siiras soov kriisist välja tulla, loobudes kriisi süvendavatest parteipoliitilistest pürgimustest.

Usun, et Laari eurodeklaratsioon oli kõige pikem koosolekukutse, mis mingil põhjusel peaministri elektronposti-aadressi asemel läkitati postkasti kõigile Eesti suurima melulehe tellijatele. Milline kummaline viis valitsuse sisest suhtlust pidada!

Eesti vajab toimetulekuks reaalset kriisiplaani. Tuleb tagada, et Eesti tuleb ots otsaga kokku. Inimesed peavad olema kaitstud vapustuste eest, mis meid võivad tabada juba lähikuudel.

Eurole üleminek peab olema osa meie pikaajalisest strateegiast. Seejuures tuleb prügikasti visata äärmusliku paremliberaalse, hoolimatu „mida valusam, seda parem“-ideoloogia, mida Isamaaliit ja Reformierakond on esindanud oma valitsemise ning tegevusega viimasel kümnel aastal. Peame keskenduma  eluterve ühiskonnaga riigi ehitamisele.

[esiletõste]  Kolkavillane thatcherism on Eestile toonud vaid kõrgele tõusnud varandusliku kihistumise, määranud suure hulga eestimaalasi elama toimetulekupiiril või alla selle ning innustanud jultunud tehinguid riigivaraga.

JÜRI RATAS, Riigikogu aseesimees

[fotoallkiri]

EUROT OODATES: Mart Laari arvates tuleb eurole ülemineku eesmärgi alla painutada kõik meie prioriteedid. Euro jõuga Eestisse toomise käigus ei tohi  kahjustuda rahva heaolu ja jätkusuutlikkus.

Jaga |