Okupatsioonide muuseumi „nähtamatud jõud“

ALLAN ALAKÜLA,      16. veebruar 2005


Möödunud esmaspäeval ilmunud avaliku kirjaga loobus Kostel Gerndorf Valgetähe V klassi ordenist. „Eesti Kongressi korraldamine on leidnud Teie tunnustust, kuid Rahvarinnet ei ole nüüd, 17 (!) aastat hiljem ikka veel olemas või ei ole enam olemas," kirjutas Gerndorf presidendile ja soovitas saata temale määratud ordeni Okupatsioonide muuseumile. Miks just sinna?

Toompea nõlvale 2003. aastal kerkinud hall ja silmapaistmatu, väljast pigem kohvikut või piimasaali meenutav hoone rajati 1998. aastal USAs Washingtoni osariigis asutatud Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse rahaga. Kistler-Ritso Foundationi (Sihtasutus) üritust viib Eestis ellu Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, mis asutati samuti 1998. aastal.

Ameerikast sihitud asutus

Sihtasutuse patroon on Lennart Meri, kes sai 1992. aastal Eesti presidendiks valimisliidust Isamaa. Sihtasutuse asutaja, rahastaja ja president Olga Kistler-Ritso on täna Isamaaliidu liige. Nõukokku kuuluvad lisaks viimasele ameerikamaalased Vello Karuks, Mark Romman ja Sesh Velamoor.
Sihtasutuse juhatuse liikmed Tunne Kelam ja Lagle Parek on Isamaaliidu poliitikud. Nende kui endiste ERSPlaste poliitsugulased juhatuses on Heiki Ahonen ja Arvo Pesti. Toomas Kutsar on võetud sisse ärimehena. Sihtasutuse teadustegevust koordineerib Enn Tarvel.
Kelam ütles muuseumi avamisel 2003. aasta 27. juunil: „Ja küllap oli see nähtamatute heade jõudude juhitud kokkusattumus, et pool tosinat aastat tagasi Vello Karuks, Seattle'is elav eesti pagulane, suunas Eestit külastama saabunud Kistlerid minu kabinetti Toompeal."
Kelam oli siis Riigikogu aseesimees. Olga ja tema kosmoseteadlasest abikaasa Walter Kistler soovinud head nõu, mida teha Eesti heaks. Tunne ja tema abikaasa Mari-Ann pakkunud Eesti lähimineviku jäädvustamiseks ja tutvustamiseks muuseumi tegemist. Kistlerid avaldanud juba esimese kohtumise lõpul põhimõttelist nõusolekut.
Kelami väitel on aga justkui nähtamatud jõud korraldanud kitsa kildkonna huve teeniva ning poliitiliselt kallutatud Eesti lähiajaloo käsitlemist. Selle tegevuse rahastamisest on näha vaid üksikud killukesed – mõned eraannetused ja üksikud süstid riigieelarvest. Ajupesu tulemused aga vaatavad vastu ja kostavad kõrvu kõikidel elualadel, kus meie lähiajalugu pruugitakse.

Ajaloo tegemine ja jäädvustamine samades kätes

Muuseumi loomise sildi all alustas sihtasutus juba 1999. aastal lähimineviku uurimiseks teadustegevuse programmi väljatöötamist. Ühe katuse alla koondati Eesti 1940.–1991. aastate ajalooga tegelevad institutsioonid ja rühmitused: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvaheline Komisjon, Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit MEMENTO ja Nõukogude Aja Uurimiskeskus (S-Keskus). Mis need on?
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjoni lõi Lennart Meri. Sellelt on ilmumas ingliskeelne suurteos okupatsioonist Eestis.
Nõukogude Aja Uurimiskeskuse (S-Keskus) viieliikmelisest juhatusest kuuluvad Eerik-Niiles Kross ja Toomas Hiio Lennart Meri lähikonda ning Viktor Niitsoo on haleda renomeega endine Isamaa poliitik. Poolesaja liikmega ühingus hakkavad lisaks tippteadlastele (Magnus Ilmjärv, Andres Kasekamp) silma jälle Isamaaliidu poliitikud Mart Laar, Mart Nutt, Aimar Altosaar ja Jüri Adams, sekka ka üks Res Publica mees Marko Mihkelson. Teiste parteide poliitikuid pole. Nii pole imestada, et S-Keskuse liige on Pärnu SS-monumendi püstitamisega kurikuulsaks saanud Leo Tammiksaar. Keskus asub Eesti Riigiarhiivi juures.
Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni juht on Vello Salo – seesama Saksa mundris sõdinud mees, kellele peaminister Parts andis mullu isiklikult üle Eesti passi. Komisjonilt on ilmunud ligi 20 vihikut.
Õigusvastaselt Represseeritute Liit MEMENTO juures asub Eesti Represseeritute Registrite büroo. Ilmunud on neli mahukat köidet biograafiaid. Juht Leo Õispuu.
Sihtasutus R-arhiiv digitaliseerib rahvusarhiivi isikukartoteeke. Juhtiv roll on ajaloodoktoril Aigi Rahil.
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus on registreeritud 1998. aastal aadressil Weizenbergi 39 . Samal aadressil asub Eesti Vabariigi presidendi kantselei.
Suunav ja koordineeriv roll on selles „teadustöös" Kistler-Ritso Sihtasutusel, mis on oluline kirjastaja ja rahastaja. Väljaandjana märgitakse Umara kirjastus, tiitellehtedel osundatakse sageli koos sihtasutusele ja S-Keskusele. Toimib koostöös riigiarhiiviga.
S-Keskus tegeleb rohkem teadusprojektidega, koordineerib neid. Viiakse läbi seminare, töötavad lektooriumid, juhendatakse üliõpilastöid. Luuakse elektroonilist andmepanka ja erialast raamatukogu. See kõik neelab raha.

Rüütel kui desinformatsiooni ohver?

Praegusele presidendile lähedalseisvaks isikuks peetav Rein Veidemann kirjutas 9. veebruari Postimehes: ""Rahvarinde sündroomi" kujundamine sai alguse kodanike komiteede restitutsionalistliku liikumise algatamisega 1989. Eestlased löödi kahte lehte, Eesti Vabariigi kodanikeks ja ülejäänud rahvaks. Kodanike liinis tehtud poliitika kuni kvaasivõimuorganite moodustamiseni välja kuulutati legitiimseks. Rahvarinde kongresside otsused, 1990. aastal valitud Ülemnõukogu ja seejärel kuni 1992 tegutsenud Riigikogu otsused ja seadused pidid läbima Eesti Komitee filtri, saamaks hinnangu nende õiguspädevuse kohta."

Rein Ruutsoo kirjutab samas lehes, et äsja Eesti Kongressi korraldamise eest kõrge autasu saanud Sirje Endrel ja seoses nn Gerndorfi juhtumiga Toomas Sildami intervjueeritud Mart Laaril on silmapaistev osa Rahvarinde maine madaldamises ning määrimises. „Raamatus „Teine Eesti" (ilmunud kaks korda eesti keeles ja ka venekeelse variandina) ning mitmetes muudes kirjatöödes püüavad nad näidata, et Rahvarinne oli KGB loodud ja selle eesmärk polnud Eesti iseseisvus, vaid impeeriumi uuendamine jne. /..../ Võimalik, et ka Arnold Rüütli otsus võis olla mõjutatud sedalaadi süstemaatilisest desinformatsioonist," ütleb Ruutsoo.

Res Publica zhest Isamaaliidule

Tallinna linnavolikogu otsustas tänavu anda Olga-Kistler Ritsole Tallinna kõrgeima autasu – vapimärgi. Muuseumimaja ehitamise eest. Võrreldes ühe keskpärase hoone ja üsna hõreda külastatavusega asutusega Tallinna kesklinnas, on Kistler-Ritso nime kandva sihtasutuse tegelik roll Eesti lähiajaloos laiemalt teadvustamata.
Isamaaliidu poliitikud teavad teistest paremini, et see, kes valitseb minevikku, on tegija ka tulevikus. Vaieldamatult on proua Olgal suuri poliitilisi teeneid Isamaaliidu ees ning arusaadavalt üritab proua südant võita ka Isamaaliidust kloonitud Res Publica. Linna vapimärk on selles kontekstis kahtlemata väärikas zhest.
Okupatsioonide muuseumi ehituse eel sellelt kohalt teisaldatud Johan Pitka suurepärast mäletusmärki pole seesama linnavalitsus aga tänaseni oma kohale tuua suutnud. Iseseisva ja tugeva Eesti eest seisnud Pitka vaim ei sobikski kokku välishuve esindava kildkondlikkusega, mis on tunnuslik Okupatsioonide muuseumi sees ja selle egiidi all toimuvale.

Fotod ajalehes:
EESTI LÄHIAJALOO SÜDA: Sihtasutuse president Olga Kistler-Ritso (Isamaaliit) ja ameerikamaalased Vello Karuks, Mark Romman ja Sesh Velamoor.

OKUPATSIOONIST INTERNETIS: Memento kogumiku järgi sündis vabadusvõitleja PESTI, Arvo, Madise poeg 1956. aastal Tallinnas, ta arreteeriti 13.04.1983 ja vabastati 27.11.1986. Eesti Rahvusbibliograafiast aga ilmneb, et Arvo oli koolieelik, kui Madis Pesti avaldas „uurimusi" Eesti Vabariigis aastatel 1934–1940 valitsenud fashistlikust dikatuurist. Tunne Kelam polnud aga veel jõudnud kirjutada omakäelist avaldust, et anda NLKP liikmena „jõukohane panus kommunismi ehitamise suurde üritusse".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)