Poliitiline teoloogia kui vastutus ajaloo ees

Sissejuhatuseks

Poliitiline teoloogia (PT) oli ja on meile eluliselt oluline, kuid tundmatu valdkond. Rääkides religioonide turust (PM 29.05.10) või usulisest kriisist (P. Põld 1932), kaldub tähelepanu müütilisele või loomulikule teoloogiale. Kõrvale on jäänud PT, mis määrab rahvaste saatuse vahel tuhandeks aastaks, kujundades meie sajanditepikkusi enesestmõistetavusi, ilma et me seda märgata oskaks.

PT praktilisi küsimusi on tuhat aastat lahendatud sõdade ja tapmiste teel, sest omavahel põimusid huvid, emotsioonid ja irratsionaalsus. Näiteks usulise taustaga Rootsi-Poola sõda (1600-1629) nõudis suurema osa eestlaste elu. Samavõrd väär on vaikimine ja tegevusetus - Teise maailmasõja ajal valitsenud paavst Pius XII on seepärast kaassüüdlane 50 miljoni inimese hukkumises (kellest 10 miljonit hävitati surmalaagrites); kirikupea eelkäija suri kolm päeva enne natsismi- ja antisemitismi-vastast kõnet (kardinal Tisserand'i väitel ta mürgitati).

Eurooplaste võime ise mõelda ja teadusega tegelda on tulenenud paavsti kui institutsiooni ilmeksimatusest, mis lubas kirikuliikmetel eksida.

Õigeusukirikus on tõe kandjaks kirik, ja Venemaal mõtlevad tänini vaid vähesed, sest ei tohi eksida.

Eestlased ja lätlased on kaks praegu elavat rahvast, kellele kuulub võõrvõimu all elamise maailmarekord. Meie esivanemate seisukohast lähtudes olime 700 aastat orjad, aga orja ei pidanud vanad kreeklased inimeseks, sest ta ei tegelnud poliitikaga, kuid ükski inimene ei ela väljaspool poliitikat. Eestlased on luterlikult iseteadvad - kui prohvetid hoiatasid Eesti Vabariiki huku ja punavõimu eest, siis nii kirik ja rahvas kui ka poliitiline eliit vihkasid ja pilkasid ettekuulutajaid, kuis jaksasid.

Õigeusulise taustaga Konstantin Pätsi ja Jossif Stalini ajast peale on Eesti meedial tavaks kritiseerida opositsiooni ja kiita võime. Sõnakuulmist on kirik pidanud suurimaks vooruseks ja ka kõige raskemini teostatavaks.

Alles Saksamaa häving Teises maailmasõjas ja Punaarmee poolt toime pandud jõledused viisid sakslased arusaamisele, et vastupanu on kuulekusest olulisem (D. Bonhoeffer). Nii tekkiski uus PT, mis suhtub riiki, kirikusse ja usku ning nende omavahelistesse suhetesse kriitiliselt. Konservatiivne I. B. Rohrmoser (1989) näeb antikristlikkust pigem kristluses kui maailmas.

Pilk ajalukku

Jeesus hukati  7. aprillil 30. aastal poliitilise kurjategijana. Tema järgijad mõisteti Rooma riigi poolt süüdi ebalojaalsuses ja surmati. Ometigi võitis ristiusk kõikvõimalikud usundid, sest oli suunatud vaestele ja patustele, ning, mis peamine, - osutas neile praktilist halastust. 395. aastal keelas keiser Theodosius Suur muud usundid - ristiusust sai sunduslik riigiusk.

Samas õpetas teoloog  Augustinus: maine riik on Saatanast, sest on loodud armastusest enda ja oma omandi vastu ning lõpeb hukatusega. Sellele vaatamata keelas Augustinus 411. aastal kiriku ja võimu lahususe õpetuse, mida pooldasid siis ligi pooled piiskopid.

Eripalgeline Euroopa tekkis tänu sellele, et katoliku kirikul oli omaette riik (aastail 754-1870) ja on seda 1929. aastast tänini. Valitsemise huvides oli kirik huvitatud Euroopa jagunemisest eri riikideks ja võimudeks. Euroopa aluseks on kiriku ja riigi võitlus võimu pärast. Näiteks üritasid paavsti legaadid vallutusjärgses Eestis luua ordu ja Taani vahele eesti ülikutest juhitud ja paavstile allutatud riiki. Sel pinnal tekkinud kokkupõrgetes tappis ordu vastaspoole mehi koguni Tallinna toomkiriku altari ees, kuhu tekkis terve riit laipu (1233).

1343. aastal puhkes Põhja-Eestis ja Saaremaal Jüriöö ülestõus, mille käigus kõik kättesaadud orjastajad hukati. Abi oodati seejuures ka Peipsi tagant, kus asunud valdavalt soome-ugri hõimudest elanikega Novgorodi vabariigis kuulus võim rahvakoosolekule (veetše), kes nii valis kui ka tagandas piiskopi ja vürsti. Vürst oli seal vaid väejuht, kes ei elanud linnas ja kel oli keelatud poliitikaga tegelda. Rahvakoosolekul said sõna ka lihtkodanikud, kellest nii mõnigi oli kirjaoskaja.

Euroopas oli keskajal kiriku võim totalitaarne. Kui Moskva ülejäänud Vene alad vallutas, hakati tsaari pidama Jumala asemikuks, kellele kirik pidi alluma. Nii tekkis ühtne Vene riik, mille ajalugu on täis kuritegusid ja katastroofe - inimesed olid alamad, mitte kodanikud. Eurooplased olid paavstivõimu tõttu teatud mõttes võrdsed ja neist said lõpuks ka kodanikud. Kui paavstivõim hakkas alla käima, õpetas Thomas Aquinost  (13. saj.), et riik on inimvõimete tippsaavutus ja lausa jumalik, kuid peab alluma kirikule.

Südameusk tekkis uusajal. Piiblis tähendab süda Jumala poole pööratust. Vaimu ja mateeria vastandamine on ebapiibellik.

Reformatsioonist tänapäeva

Martin Luther rajas usu, mis viis võidule kapitalismi (Max Weber), mida mujal ei olnud tekkinud. Ta lõi kaasaegse demokraatia (vrd A. Toots PM 5.05.2010), kus kogudus valib oma vaimuliku. Piiblit tuli lõppude lõpuks võtta mõistusega ja tuge sai arukus, formaalne loogika siin ei maksnud. Põlgus katoliikliku meelelisuse vastu andis vaba voli uurida loodust, hiljem ka seda hävitada. Edenesid teadus ja tööstus. Et tulesurmast pääseda ja usupuhastus koos reformatsiooniga võidule viia, tuli Lutheril toetuda vürstidele. Need haarasid endale kiriku tohutud maad ja varad. Uuendatud kirik pidi alluma ilmalikele võimudele, kuid tema liikmetelt oodati usu teoks tegemist. Siiski muutus usk eraasjaks.

Søren Kirkegaard (1818-1855) kirjutas palju oma haigest hingest ja kirikuliikmetest, kes oma tavaelus on tavalised kodanlased. Täiesti teist joont ajas G. W. F. Hegel oma pooldajatega, kes suhtusid moraali põlguse ja ükskõiksusega. Oluline oli ühiskond, mis määrab muu. Immanuel Kant avastas, et inimesel on vaba ja sõltumatu moraalsus, mis allub ainult kõlblusseadusele, muu on legaalne. Elu näitas, et niisuguseid inimesi on üksikuid.

Nüüdisaegsed PT esindajad rõhutavad, et Jumalariigi keskseid tõotusi (vabadus, rahu, õiglus, leppimine) ei saa privatiseerida ja muuta inimese elu siseküsimuseks  (J. Barabanov). Väideldes liberaalidega rõhutavad konservatiivid, et PT ja ühiskonna arengut ei saa väljendada individualistlikes kategooriates. Need eemaldavad inimese sotsiaalsete probleemide ja hädade tajumisest: „See ei ole minu probleem!"

Luther väidab oma  Suures ja Väikeses katekismuses, et „meie igapäevane leib" on kõik eluks vajalik materiaalne, sotsiaalne ja poliitiline. Suuresti seetõttu ongi protestantlikes maades sotsiaaldemokraatlik heaolusüsteem, kus riik hoolitseb iga inimese eest. Saksamaa põhiseadus sätestab sama. Selline riik on oma rahvale koduks.

Eesti sotsiaalpoliitika on Euroopa häbipostis (M. Lauristin). Jürgen Ligi on öelnud Riigikogu ees, et kellele Eestis ei meeldi, mingu minema. Rahvas ei reageerinud sellele eriti kuidagi. Järelikult on Reformierakond oma 15-aastase valitsemisajaga teinud Eesti isamaast asukohamaa (130 000 töötule ja nende pereliikmetele) ning päritolumaa (130 000 väljarännanule). Sellise riigi põhialused on antisotsiaalsed ja neid tuleb muuta.

Roomakatoliku kiriku sotsiaaldoktriin nõuab igalt kirikuliikmelt ja ausalt inimeselt normaalse ühiskonna eest seismist (A. Haward 1995). Katoliiklikes maades võideldi vabadus ja sotsiaalne heaolu kätte revolutsioonide ja streikidega.

Ameerikas tulid niisugused edusammud nagu omariiklus, orjuse kaotamine, mustanahalistele inimõiguste andmine jm koguduseliikmete relvastatud või vägivallatu võitluse teel. M. L. King tõi mustanahaliste laste toetuseks tänavatele meelt avaldama miljoneid; see on vabakoguduslikus Ameerikas tavaline.

Miks tema usuvennad ei protestinud „tädi Liisa" [Pakosta] otsuse vastu sulgeda üheksa lasteaeda? Miks Eesti kristlikud kirikud ei nõua leiba suvel koolitoiduta jäävatele lastele, kui neil nälg majja jõuab? Kas nad on ükskõiksed meie „kriisiisa" Andruse poliitika suhtes, mis on viinud rahva huku äärele? Eestil on teistest arenenud riikidest erinev poliitiline kultuur ja ootused kiriku rollile.

Maine kirik on sotsiaalne organism ega asu väljaspool ühiskonda. Siit tuleneb väikekodanlik mugavus ja hea äraolemine, mis asendab messiaanlust ega lase märgata kaasinimest. Nii muutub paljude usk näilikkuseks (I. B. Metz).

Kristluse krahh Eestis ja Euroopas

Meie esivanemad ristiusustati väevõimuga Rootsi ajal. Katoliikliku perioodi lõpuni ei teadnud talupojad usust midagi ja reformatsiooni järel võib-olla sajast üks teadis (S. Vahtre 1989). Kirik teenis mõisnikke ja talupoja elu oli põrgu.

D. Bonhoeffer on väitnud, et ristiusu krahh pidigi tulema, sest Jumala armu ei peetud enam materiaalseks, vaid puht vaimseks. Inimese tõeliseks olemuseks hakati pidama hingesügavikke, kuigi Piibel käsitab inimest tervikuna. Selline väärkäsitlus tekkis renessansiajal, kui avastati nn sisemaailm.

Praegu on Eestis kristluse võitnud Ida usundite tehnikad, mis hingega paremini toime tulevad.

Kristlus ei ole suutnud täita ka modernismijärgset vaimset lõhet. Saksa katoliiklik teoloog I. B. Metz on väitnud, et me elame kodanliku religiooni rüpes, mis ei lase näha kaasinimese ja maailma kannatusi. Jeesuse järgimise asemel valitseb eneseupitamine, mugandumine ja ükskõiksus. Ohtu kristlusele ei näe ta mitte usus kui tulevikuta inimeste oopiumis, vaid edukate inimeste kodanlikkuses ja individualismis. See laseb rahuliku südamega elada, selmet pakkuda lunastust. Lootus on „meie", kannatus „nende" oma. PT nõuab lootust, vabadust ja õiglust ka „teistele" (J. Moltmann, D. Sölle, I. B. Metz). Saksa juhtiv neokonservatiiv G. Rohrmoser on väitnud, et „kristlus lõi endale kõige kohutavama haava ise, tuues patu  mõiste moraali tasemele" (1989).

Tegelikult on patt midagi kohutavamat, kui patuteod või võõrandumine (P. Tillich). Selle taipamiseks oleks abi Lutheri „Orjastatud tahte" lugemisest, mis pole veel eesti keeles kättesaadav. Sellest saame teada, et tahe allub kas Jumalale või kuradile. Kui moraal ja eetika on Eestis väga õhukeseks kulunud, siis pole mõtet neile ka loota. Uue inimese olemise määravad turg ja eeskirjad. Meie käitumine on situatiivne ja kohane oleks situatsioonieetika (J. Fletcher). Ristiusk ei ole moraal, vaid lunastusreligioon (J. Lahe PM 12.05.2010). Nüüd oleme täiskasvanud ja Jumal võib meile mõista anda, et tuleme toime Temata (D. Bonhoeffer 16.07.1944). Elu on elu teistele. Jumala ja inimese kohtumispaik on eksistents, mis ei vaja tingimata vahendajat ega ka teadmisi religioonist (J. Barabanov).

Jaga |