Võim kodukohta

ROBERT VILL,      29. märts 2006


Pirita linnaosa vanem Enno Tamm kirjutas viimases Pirita lehes: "Pirita tulevik sõltub inimestest, kes Pirital elavad." Ideaalis peaks rahva võimuga vabariigis nii olema. Kuid kas ikka on, ja kui ei ole, siis miks? Et kasvõi pisut mõista, miks Tallinnas võimu tulek kodukohta on nii vaevaline, lähen Eesti Vabariigi taassünni aega 15 aastat tagasi.
Tallinn ei ole klassikaline avamaa sibullinn. Oma asendist ja ajaloost tulenevalt on Eesti pealinn väikelinnadest koosnev kobarlinn nagu neid on Euroopas palju. Demokraatlikus riigis on säärase linna efektiivne juhtimine ühest kohast kulukas, samuti on tsentraliseeritud võim alati rahvakauge. Seepärast näeb Euroopa kohaliku omavalitsuse harta 6. artikkel ette, et kui see ei kahjusta üldisemaid seadusandlusega sätestatud tingimusi, võivad kohalikud omavalitsused oma sisemised juhtimisstruktuurid ise kindlaks määrata, et kohandada neid kohalikele vajadustele.
Juba enne Eesti ametlikku taasiseseisvumist algasid ettevalmistused kohaliku omavalitsuse reformiks. Vaieldi selle üle, kuidas desovetiseerida ja demokratiseerida Tallinna juhtimine. Diskuteeriti, kui palju peaks Tallinnas olema linnaosi, et kodanikud tunnetaksid – kohalik võim on nende käes.
Seadusandliku aluse selleks andis Ülemnõukogu poolt 10. novembril 1989 vastu võetud kohalike omavalitsuste aluste seadus, mille §10 ütles, et haldusüksuse elanike initsiatiivil võib valla või linna volikogu moodustada haldusterritoriaalseid omavalitsuslikke allüksusi. Tallinnas taastati sõjaeelseid kodanikeühendusi ja loodi uusi. 1992. aasta lõpuks kinnitas Tallinna volikogu Haabersti, Nõmme ja Pirita linnaosa piirid ja halduskogu koosseisu (Pirita sai 16-liikmelise halduskogu). 4. märtsil 1993 moodustati Tallinnas kaheksa linnaosa, mille halduskogudel oli seadusandliku akti vastuvõtmise õigus.
Kuid vaidlused selle üle, kui palju peaks linnaosadel olema võimu, kestsid edasi. Ühed pooldasid linnaosadele suuremate õiguste andmist kuni linnaosaelanike küsitlemise ja iseseisva omavalitsusüksuse moodustamiseni, teised väitsid, et tuleb hoida Tallinna terviklikkust. Esimesed tuletasid meelde 1938. aasta linnaseadust, mis jagas Tallinna, kus elas tollal 136 000 elanikku, sisuliselt neljaks omavalitsuseks. Teised hirmutasid, et siis Lasnamäe lööb Tallinnast lahku.
1993. aasta suvel vastu võetud kohalike omavalitsuste korralduse seadus lõpetas kemplemise. Halduskogude õigus seadusandlikule loomele kaotati, sest see oleks põhjustanud vastuolu uue põhiseadusega, kus on üheselt kirjas: "Eestis kehtib ühetasandiline omavalitsus." Sellest tulenebki Tallinna linnaosade halduskogude staatus – ei liha ega kala.

Olukorda arvestades saab Pirita halduskogu kaitsta linnaosa inimeste huve, kui asumites on kodanikeühendusi, kellele toetuda. Tundub, et Pirital on olukord ses osas lootustandev. Elanike endi loodud omakaitse aitab seista enda eest ja säilitada erinevatel ajastutel tekkinud Piritat tulevikule. Mitte poliitikutest, vaid organiseerunud ja teadlikest kodanikest oleneb, kui palju on kodukohas võimu.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)