Kas kogu omandireform on olnud õigusvastane?

Kui Eesti Üürnike Liit korraldas eelmise aasta 22. septembril konverentsi "Omandireformi okkaline rada", saatsin osalemiskutse ka Kaido Kamale kui tollase kõrgeima seaduseandja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu omandi- ja maareformi erikomisjoni juhile, et saada algallikast vastuseid mitmele  vastamata küsimusele. Kama sadade sundüürnike ette tulla ei  julgenud.

HELLE KALDA

Riigikogu liige, Eesti Üürnike Liidu esimees

Ülemnõukogu istungil 8. mail 1991. a. omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni esimesel lugemisel märkis justiitsminister Jüri Raidla, et kahtlemata oleks omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus hoopis omandisuhete reform. Omandireform on ühiskondlike suhete ümberkorralduste kompleksi süda ja mõistagi majandusreformi vundament.

Saksamaa eeskuju

Täiendava informatsiooniga esines toonane Justiitsministeeriumi osakonnajuhataja Mihkel Oviir, kes jagas oma kahtlusi omandi- ja maareformi õiguslikest alustest. Oviir tutvustas kahe Saksa riigi ühinemisega tekkinud probleemide õiguslikke käsitlusi omandiõiguse muutmisest. Kuigi kahe Saksa riigi ühinemise aluseks olnud ühinemislepingus öeldi, et „põhimõtteliselt tagastatakse võõrandatud vara endistele omanikele ja nende pärijatele", tõi omandiküsimuste reguleerimise seadus välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti nende võõrandamiste suhtes, mis toimusid okupatsioonivõimude otsusel. Saksamaa Kõrgem Konstitutsioonikohus langetas 25. aprillil 1991  rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest lähtudes otsuse, „mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toime pandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivatena peale okupatsiooni lõppemist", sõnas Oviir.

Kuna see otsus oli nii värske, pöörduti välisekspertide poole, et saada soovitusi meie reformiseaduste jaoks. Rootsi Kõrgema Kaubanduskooli professor Erik Eret asus seisukohale, et "antud situatsioonis kehtivad meie suhtes täielikult rahvusvaheliselt aktsepteeritud õigusnormid, lisades teravmeelselt: see on kehtiv kultuurriikide suhtes, kes loevad enda kohustuseks aktsepteerida rahvusvahelist õigust" - tõi esile Oviir.

Kama esitas vastuolulise sätte

13. juunil 1991 jätkus omandireformi seaduse eelnõu arutamine Riigikogu suures saalis. Erikomisjoni juhina kandis Kama ette omandireformi seaduse eelnõu arutelu tulemustest: "Paragrahv 11 - vara objekt. Siin on mitmeid ettepanekuid. ...On härra Uluotsa ettepanek, ...siis on proua Sergij ettepanek ... ning härra Lippmaa ettepanek arvestada nii võlgu kui ka vahepealse aja jooksul selle vara korrashoiule tehtud kulutusi. Komisjoni seisukoht on nende ettepanekute suhtes eitav. Meil on praegu (kirjutatud) arvestamata neil lasunud võlgu. Me teame, et siit kahtlemata tuleneb järjekordne ebaõiglus," nentis Kama lõpetades (minu rõhutus - HK).

Oluline on meenutada, et hetk varem oli Kama sama seaduse § 2 osas teatanud, et valitsuse parandusettepanekuna tuuakse uuesti sisse esimese lõigu lõppu sõnad "ega tekita uut ülekohut". Seega sai seaduse eesmärke sätestav § 2 praeguseni üldteada sõnastuse* ja Kama esitas teadvalt seaduse eesmärgiga vastuolus oleva sätte § 11 lg 1 lõppu!

Alanud varade nn tagastamine muundus ülekohtuseks just eelkäsitletud võlgade ja 50 aasta jooksul tehtud investeeringute arvestamata jätmise ning seaduse § 2 lõige 2 eiramise tõttu.**

Võlgade arvestamata jätmine ei kuulu Euroopa kultuuriruumi

Millega on meil siis varade võõrandamisel nn õigusjärgsetele omanikele õiguslikus mõttes tegemist olnud, kui mõistel "tagastamine" puudub siiani legaaldefinitsioon? Kõnepruugis on sõna "tagastamine" kasutusel sarnaselt sõnadega "andma" ja "saama". Kas seetõttu on kogu omandireformi alane tegevus elumajade nn tagastamisel olnud õigusvastane alates esimestest sammudest?

Kuidas ikkagi sai tekkida 20. sajandi lõpul Euroopa kultuuriruumis selline õigusvastane konstruktsioon meie omandireformi aluste seadusesse?

Need on küsimused, millele soovisime saada ammendavat vastust. Vaid Kaido Kama omandi- ja maareformi erikomisjoni juhina saaks selgust tuua.

Eelpoolmainitud konverentsiks andis Üürnike Liit koostöös Tallinna linnavalitsusega välja raamatu "Kaotatud kodud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989-2009", kus soovisime avaldada Kama selgitused. Kama keeldus ka selgitustest ega osalenud konverentsil.

Keskerakond on alustanud seaduseelnõu ettevalmistamist, et teha võimalikuks omandireformi lõpuleviimine kooskõlas algselt deklareeritud eesmärkidega (=ei tohi tekitada uut ülekohut) ja järgides euroopaliku õigusriigi aluspõhimõtteid.

[esiletõste]

Keskerakond on alustanud seaduseelnõu ettevalmistamist, et teha võimalikuks omandireformi lõpuleviimine kooskõlas algselt deklareeritud eesmärkidega (=ei tohi tekitada uut ülekohut) ja järgides euroopaliku õigusriigi aluspõhimõtteid.

* Omandireformiseaduse paragr 2 lg 2 võeti 1991 vastu  järgmises sõnastuses: "Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut."

**Paragr 2 lg sõnastus on muutmatuna kehtinud 19 aastat, kuid täidetud ei ole seda samuti 19 aastat, sest kohtute väitel ei ole termin ülekohus defineeritud.

Eesti Ekspress: Eestlased päästaks võlgadest vasakpoolne revolutsioon

Eesti Ekspressi (EE) veebis (13. aprill 2010) kirjutas kolumnist Jüri Pino artiklis „Eestlased päästaks võlgadest vasakpoolne revolutsioon", et kõik, mida võlgadest sipleva Eestimaa päästmiseks vaja läheb, on üks vasakradikaalne riigipööre.

Kuigi Pinole omaselt on kirjutis välja peetud huumorivõtmes, pani see ometi mõtlema ja tekitas EE kommentaariumis elava diskussiooni. Pino pakub võlgadest vabanemiseks alustuseks Ameerika varianti: leping pangaga lõpeb hetkel, kui tagastad pangale võtmed võlgu oleva eluaseme eest. Kuna meil seda seadust ei ole, arutleb Pino edasi, et midagi tuleks ju ette võtta. 

„Ärme vahi alati kaugele," kirjutab Pino. „See Nokia, võlgadest vabanemine, võib olla ja on otse meie enda nina ees. Meie enda ajaloos. Tarvitseb vaid vaadata. Nii nagu vaatame igatsusega tagasi aega, kus keegi polnud võlgu, vastupidi, maid ja maju jagati hoopis tagasi. Kes eile vaene, see täna hoopis rikas... Ilus aeg oli...

Siin see koht ja lahendus võibki olla. Õieti varemgi. 1940. aastal ära võetud maad, muud ja majad tagastati ju ilma võlgadeta. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus, 1991. aasta 20. juunist jõustunud, ütleb:

§ 11. Õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi objektina

(1) Omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu.""

Nagu näeme, jõuab Pino umbes samasse kohta, kuhu Helle Kaldagi - tuntud ERSP-lase ja Isamaa-poliitiku Kaido Kama juurde. Pino küll süüdlasi ei otsi, aga ta pakub lahenduse, mis pealtnäha ei meeldi ühelegi eestlasele, aga... kes teab? Võlgadest  vabaks saab igatahes:

„Kõik, mida vaja läheb, on üks vasakradikaalne riigipööre nagu 1940. aastal koos kõigi tulenevate tagajärgedega. Ehk siis kõiksugu praegu erakätes oleva vara riigistamisega. Misjärel on võimalik korraldada restauratsioon ehk õigusjärgse Vabariigi taastamine koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Ehk siis kõigi varade jälle tagasijagamise, taaserastamisega arvestamata neil lasunud võlgu. Ning kõik on jälle võlgadest vabad."

Kommentaare (EE)

vahelehõige, 13.04.2010 11:06

Ükski riik ei saa endale varastamist lubada. See ei oleks ilus... Riigid teevad hoopiski omandireforme. See on umbes nagu ettevõtte saneerimine - ettevõte lüüakse lahku, ühte osasse varad, teise aga võlad. Siis lastakse see teine osa koos võlgadega pankrotti. Iseseisvuse taastamisel tehti Eestis samuti. Jaotati riik kolmeks - endised omanikud, endised võlausaldajad ja muidu jobud. Varad kanditi "omanikele". Võlad kirjutati koos võlausaldajatega ajaloo prügikasti. Ja jobud pandi vegeteerima...

päikesehunt, 13.04.2010 14:00

Rahvast on võlgadest vabastatud vaid kahel korral: bolševike võimule saamisel Venemaal ja rahvussotsialistide poolt Saksamaal. Kõige parem viis võlgadest vabaneda on võlgu mitte võtta.

riigistamise poolt, 13.04.2010 20:35

Erastamisseadus nägi ette ju oma elamispinna erastamist. Tegelikkuses erastati-ärastati vastavalt info valdamisele. Ikka imestama paneb, kuidas õnnestus 10-neid kortereid ja maju erastada. Nii et, kel üle ühe elamispinna või kinnistu -- tasuks riigil riigistamisele mõelda. Tehniliselt oleks ju lihtne läbi viia. Ja andmed ju olemas, kes omandireformi käigus võlgadega varad tagasi said. Järsku kasseeriks need võlad nüüd sisse. Aitaks ju kõiki: muidusaanutel tekiks motivatsioon teistesse inimlikumalt suhtuda, ka riiki. Tehaste, vabrikute, kolhooside-sovhooside erastamised-ärastamised ju dokumentaalselt tõestatavad. Midagi võiks nüüdsed omanikud ju ometi riigi päästmiseks tagasi anda.

-o-

Jaga |