Tantsud tähtedeta: uus koonderakond tegi ringhäälingunõukogu uue liikme määramisest palagani

Kn,      15. november 2006


6. novembril arutas Riigikogu Ringhäälingunõukogu uue liikme nimetamine sotsiaaldemokraat Katrin Saksa asemele. Keskerakond esitas kandidaadiks Heimar Lengi, Riigikogu kultuurikomisjon Andres Herkeli. Hääletusega 35:49 jäeti Herkeli kandidatuur siiski välja. Kultuurikomisjon läheb Ringhäälingunõukogu uue liikme asjus uuele ringile. Avaldame lühendatult kaks sõnavõttu sellelt emotsionaalseks kujunenud arutelult.

Meelis Atonen (Reformierakond):

Alustuseks tahaks öelda, et ma ei ole Heimar Lengi ajakirjanikutalendi kõige suurem austaja – et keegi midagi valesti välja ei loeks.
Aga minu arvates oleme praegu piinliku olukorra ees hoopis sellepärast, et mõni erakond lihtsalt ei taha aru saada poliitilisest tasakaalustatusest ja omakasu – ma rõhutan: omakasu; eesti keeles öeldes: isegi väiklase omakasu – nimel on nõus igasugused jutud tasakaalustatusest ära unustama: saaks vaid ise rohkem krabada...
Ringhäälingunõukogu liikmed on praegusel hetkel Katrin Saks Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, Ela Tomson Isamaa ja Res Publica Liidust, Peeter Kreitzberg Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, Igor Gräzin Reformierakonnast, Jaak Allik Rahvaliidust.
On selge, et Riigikogust on üks poliitiline jõud väga selgelt esindamata. Jama algas peale muidugi hetkel, kui Peeter Kreitzberg, olles Ringhäälingunõukogu liige, lahkus Keskerakonnast. Ma ei taha mitte Kreitzbergist antud olukorras rääkida, aga ma toon näite sellest, et kui inimene lahkub erakonnast, siis on loogiline, et ta lahkub ka nendelt positsioonidelt, kus ta antud erakonda esindab. See peaks olema mingi sügava poliitilise kultuuri küsimus. Kui seda suudetakse järgida, siis minu arvates jäävad järgnevad tüsistused ära.
Elu mängis meile kätte võimaluse, et neli kuud enne valimisi on võimalik tasakaal säilitada. Nüüd räägitakse: teate, kultuurikomisjon on meil Riigikogus nagu mingi naljameeste klubi! Eino Baskin saaks siit minu arust paraja vodevilli, kusjuures tal ei ole vaja mitte midagi muud teha, kui vana korrata, öeldes, et: kõhklusi ei ole, on kahtlused, et mis asja nad sinna aia taha ehitavad...
Täpselt samamoodi on siin lugupeetud kultuurikomisjoni juhiga, kes ütleb, et tema ei tea, kas Heimar Lengil on mingi leping või ei ole: ei, me ei ole isegi rääkinud; aga mida me oleme teinud – me oleme omavahel istunud, kahelnud ja meil on olnud kõhklusi....
Kuulge, me oleme Riigikogu liikmed, me ei ole lasteaed! Küsige Heimar Lengi käest see leping! Küsige: kas Heimar Lenk, kui ta saab nõukogu liikmeks, on nõus lepingu katkestama? Küsige neid asju, sest vastasel korral Res Publica ja Isamaaliidu liikmed ei saa ju järgmine kord valimistel osaleda, sest valimistel osalemiseks nõutaks kõigilt teie kandidaatidelt: ärge enam tööl käige, sest muidu on meil kahtlusi, et valitakse Riigikokku, ja te käite tööl edasi, meil on kõhklused. Kuulge, te saate aru, et see on naeruväärne! Lõpetage ära!
Minu arvates, kui me tahame Riigikoguna käituda ja tahame rääkida mingist poliitilisest tasakaalust ükskõik millistel teemadel, siis oleme järjekindlad ja räägime kõikidest asjadest ühtmoodi. Ma ei tea, kas Heimar Lenk on parim kandidaat sellele kohale või mitte, aga mina saan aru, et see koht peaks loogika järgi kuuluma Keskerakonnale. Ja seda, kes on Keskerakonna esindaja, – uskuge mind, minu arvates poliitilise loogika järgi ei saa olla nii – ei määra Isamaaliit või Res Publica. Teate, teil endal oleks ka väga paha, kui teie esindajaid hakkaksid määrama teised. See tekitaks sisepingeid ja, lõppude lõpuks, saaks ju panna igakord mingile kohale kõige ebakompetentsema. Kui mingi erakond ise määrab oma esindajaks kellegi, siis see erakond ka vastutab – vastutab kõige eest, mida see inimene teeb.

Ain Seppik (Keskerakond):

Hiljuti kohtus keskfraktsioon Ringhäälingunõukogu juhtkonnaga. Nad arvasid, et tõepoolest oleks Ringhäälingunõukogu tööle kasulik, kui sinna kuuluks Keskerakonna esindaja. Me esitasime esindaja – see oli üksmeelne otsus.
Ma saan aru, et nagu kolleeg Mark Soosaar ütles, on Heimar Lengi suhtes avalikke kahtlusi. Soosaar võiks muidugi neid täpsustada – Heimar Lengile endale vähemalt. Aga siit kõnepuldist ma ei kuulnud üldse motiive, miks see kandidaat ei sobi. Ega me ei saa uut ka esitada, sest et uus ka ei sobi, sest ta nähtavasti on Keskerakonnast... Seetõttu oleme päris tupikus.
Mis puudutab nüüd Isamaaliitu ja Res Publicat, eks see on ju vana võte: kui on kasulik, siis nad on kaks eri fraktsiooni; kui on kasulik, siis nad on üks partei. See oli juba presidendivalimiste eel niimoodi. Sellega oleme harjunud.
Meie jaoks on küsimus pigem selles, et me loome väga ohtliku pretsedendi. Esiteks, on täiesti ebaseaduslik, nagu ka härra Aarna oli sunnitud möönma, esitada kandidaadile mingeid nõudeid, kui neid seaduses ei ole. Heimar Lenk on mulle kui fraktsiooni esimehele öelnud väga selgelt, enne kui me teda esitasime, et ta katkestab oma lepingulise suhte. Kas lepinguline suhe on üldse töösuhe ringhäälinguseaduse mõttes, see on iseküsimus, aga ta katkestab selle, õigemini: lõpetab selle lepingulise suhte, kui ta valitakse. Nii et esiteks on see motiiv ebaseaduslik ja nõuete seadmine ebaseaduslik.
Teiseks on see arusaamatu, kuna Lenki ega teisi kandidaate ei ole komisjonis üldse ära kuulatud. Komisjon ei suvatsenud oma tööd teha ja tänane ettekanne näitas, et tegelikult kolleeg Aarna ei osanud ühelegi küsimusele vastata.
Kolmandaks on meie jaoks probleem, et loome pretsedendi – siin on väga palju kohti, mis otsustatakse fraktsioonis ja mida suur saal tavaliselt aktsepteerib. See on parlamendi praktika. Kui me loome nüüd teistsuguse praktika, et fraktsiooni eest hakkab veel keegi kandidaate välja valima, siis on see kahtlemata pretsedent.
Seetõttu me hääletame selle eelnõu vastu. Küsimus ei ole Andres Herkelis, küsimus on pigem põhimõttes, mida me peaksime järgima selliste kohtade täitmisel.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)