Nädala juubilar EUGENIA GURIN-LOOV 90

Ta sündis 3. juunil 1922 Rumeenias väga intelligentsesse perekonda. 1925. aastal asus perekond elama Eesti pealinna, kus Eugenia 1940. aastal lõpetas Tallinna Juudi Gümnaasiumi. Järgnes ränk sõjaaeg, kannatused ja evakuatsiooniaastad. Õnneks ta jäi ellu. Naasnud 1948. a. Tallinna, asus ta õppima Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) majandusteaduskonda ja lõpetas selle 1952. aastal. Olles väsimatu ja edasipüüdlik, kaitses Eugenia 1968. a majandusteaduste kandidaadi kraadi, sai dotsendikutse ja töötas õppejõuna nii TPI-s kui ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Aastat viis tagasi kohtasin üht tema kunagist üliõpilast, kes rääkis mulle, kuidas Ženja (nõnda kutsusid teda kõige lähedasemad inimesed) oli loenguid pidanud - nii et kõik tudengid teda armastasid. Ma ei saa unustada meenutaja sõnu selle kohta, et tihti sai nende õppejõud ülemustelt pahandada oma originaalse mõttelaadi pärast; selle eest, et ta paljusid tollal puutumatuiks peetuid julgelt kritiseeris; ja selle eest, et tal oli alati oma arvamus. Õppejõuna võis ta üliõpilastele südamele panna, et nad ei võtaks õpikuis leiduvat täht-tähelt, ja kui auditooriumis polnud võõraid, vaid ainult omad üliõpilased, võis ta öelda: „Tahate, ma räägin teile, kuidas kõik tegelikult oli, kuidas me tegelikult elasime ja kuidas elame nüüd?.." Aus suhtumine oli tol ajal vägagi riskantne.

Kolleegidele oli Ženja Loov hea kaaslane, lõbus ja seltskondlik. Varem ta suitsetas ja heameelega võttis pitsikese viinagi. Alati hiilgas ta oma teravmeelsustega ning sügavate teadmistega ajaloost ja kirjandusest, valdas oivaliselt saksa keelt. Ženja võis, kui vaja, olla ka järsk ja keevaline, kuid igas olukorras jäi ta äärmiselt ausameelseks.

Kui 1988. aastal hakkasid Eestis puhuma vabaduse tuuled (esmakordselt endises NSV Liidus), sai võimalikuks asutada Eesti Juudi Kultuuriselts. Ženja valiti ühel häälel seltsi esimehe asetäitjaks. (Esimees oli Gennadi Gramberg, keda Ženja väga austas.)

Edasi sai Ženjast ka Eesti Juudi Kogukonna aseesinaine. Minul oli õnn temaga koos töötada 10 aastat ja tema käest paljut õppida.

Ta asutas 1988. aastal oma isa Samuel Gurini (aastail 1925-1941 Tallinna juudi kooli armastatud direktor) nimelise heategevusfondi - fond aitas ära elada neil inimestel, kes tõeliselt abi vajasid.

Raskesti haigestunult pidas ta järelejäänud elu tähtsaimaks ülesandeks oma raamatuid. Peamine neist on Eesti juutide holokausti käsitlev „Suur häving. Eesti juutide katastroof 1941" (Tallinn 1994), kus sisaldub ka natsismiajal hukkunud Eesti juutide nimekiri. 1998. a ilmus „Tallinna Juudi Gümnaasium", millega tähistati kooli asutamise 75. aastapäeva. Ženja alaliseks toimetajaks oli lausa asendamatu ja palavaltarmastatud Kärt Jänes. Üheskoos panid nad kokku ka ajakirja Horisont erinumbri, mis käsitles Eesti juute. Samuti korraldas Ženja Eestis kaks suurt üleriigilist näitust juutide saatusest.

Aga suurepärased olid ka tema ettekanded ja sõnavõtud konverentsidel ja sümpoosionidel, televisiooni- ja raadioesinemised meil ja välismaal. Selle head maitset kehastava, kõikehõlmavalt haritud ja keeli oskava naise esinemised Soomes, Rootsis ja Saksamaal ning Euroopa pealinnas Brüsselis tõid talle teenitud rahvusvahelise lugupidamise.

Tulemusrohke tegevuse eest autasustas Eesti Vabariik Eugenia Gurin-Loovi 2001. aastal, vaid veidi enne tema lahkumist 8. aprillil 2001, Valgetähe IV klassi teeneteristiga. Aumärk anti väärikale daamile ja teadlasele kätte tema kodus. Tervislikest raskustest hoolimata oli austatav oma mustas kostüümis ja stiilse soenguga kaunis nagu ta oli seda olnud kogu elu. Kaetud oli kõigi reeglite kohane pidulaud. Keegi ei suutnud arvatagi, millist pingutust see oli temalt nõudnud. „Niimoodi oleks talitanud minu ema," õigustas ta ise oma vaevanägemist.

Niisugused inimesed nagu Eugenia Gurin-Loov teevad au mitte ainult juutidele, vaid nad äratavad lugupidamist kogu meie maa kui demokraatliku riigi suhtes.

Kuid Kesknädala artiklisoovi vastu võttes ma ikkagi ei suutnud arvata, et valus, nii valus on kirjutada temast minevikuvormis...

Mu kodus ripub seinal Ženja portree. Üpris sageli vaatan seda ja mõtlen: kuidas küll ta on mulle alatiseks hinge ja südamesse jäänud...

Aitäh Sulle, Ženja, et Sa oled kuulunud minu ellu!

CILJA LAUD, Eesti Juudi Kogukonna nõukogu liige

Jaga |