Nädala juubilar TÕNU AAV 70

Ah et nüüd siis on Aava kord? Hea juubelist rääkimise tava näeks siinkohal ette jahmunud hüüatust: uskumatu, et nii noor mees!.. Mina seda tegema ei hakka. Ja ega Tõnu seda vist ootagi. Elatud ja tegusid tehtud juba üksjagu – mis häda pärast seda äkki maha salata, et just täna seitse eluaastakümmet täis saab?

Minu esmatutvus Tõnu Aavaga peaks ulatuma umbes poole sajandi taha. Ühel sombusel sügisõhtul (1959? 1960?) viidi meid kõiki KUKU klubi keldris kokku: noori, andekaid ja isekaid – tulevasi näitlejaid, kunstnikke ja kirjanikke. Tõnu oli koos kursusekaaslastega. Nendest poistest jäid tookord kõige enam meelde Mikk Mikiver, Jaan Saul, Aarne Üksküla ja Tõnu Aav oma hasartsete paroodiatega. Oli alles vägev lend, see Panso esimene! Jah, aga see selgus siiski juba mõnevõrra hiljem.

Edaspidi puutusime kokku siin ja seal. Ükskord näiteks Balti jaama vanas, hallist paekivist hoones asunud õllebaaris. Tõnu väitis, et käib seal mahlakaid tüüpe vaatlemas. Nii ütleski. Mina, tollal ju veel lausa koolipoiss, aga juba boheemitseja, kinnitasin kiiresti: mina ka, mina ka! Nagu pärast selgus, nii see asi käibki. Teadlikult või alateadlikult, aga inimesi („tüüpe”) seiravad näitlejad ja kirjanikud ühtemoodi ahne pilguga. Ka kõrtsis ja turul. Mida tippnäitleja Tõnu Aav on poole sajandi jooksul teinud ja saavutanud, seda teavad paljudki minust paremini. Minu teatrihuvi on selleks olnud liiga tsükliline. Ja estraadihuvi Aava hiilgeperioodil mõnevõrra vaibunud. Aga veenev ja/või vähemasti meeldejääv on ta olnud enamasti ikka.

Minu meelest oli-on Tõnu Aav kindlasti maailma parim Karlsson katuselt – vähemasti Eesti piires. Minu tütre eelkoolieas oli ta meie kodus ennekõike üks kindel heliplaat (ikka see vana aus vinüültoode), mida ikka ja jälle paluti mängitada. Onu Remuse juttudega, teadagi!

Aava filmielust tean vähem. Mingites nõukogude sõjafilmides mängis ta paadunud fašiste. Üleliidulises artistide kartoteegis olid eesti meesnäitlejad enamasti just nimelt ja ainult selle „faili” all pakkumisi ootamas. Seevastu teleteatrist on meelde jäänud mitmed ilmed ja ilmemuudatused. Suures plaanis, mis ei sobi kaugeltki igale teatrinäitlejale. Ja ka tõsisemad või koguni traagilised rollid.

Aegade jooksul kinnistus siiski paljude jaoks põhimulje, et Tõnu Aav on küll mitmekülgne näitleja, aga tema tugevaim külg on  „koomusk”. Sihuke suureruudulises pintsakus tüsedapoolne blond tüüp, kes muudkui satub tobedatesse olukordadesse ja ennast sealt välja rapib. Aga ei ühti!

Kui leidsin, et ETV seriaali „Õnne 13” tegelasgaleriisse peaks lisanduma veel üks meie elu püsitüüp, endine elukutseline kommunist, kes on osanud ennast edukalt ka uues aegruumis sisse seada, siis pakkusin kohe ka välja näitleja nime. Muidu on see ikka lavastaja rida, seekord rikkusin tava. Teadsin, et Aav oli omal ajal ühest Õnne tänavale tulekust loobunud. Kust võis tema aimata, mis saab tema puuriidale pissinud kassi tulistanud kaitseliitlasest Kristjanist edaspidi! Nüüd võttis Aav rolli kohe vastu. Ja müttab juba mitu aastat Felix Vissina. Süvitsi ja tõsiselt. Satiirist ja ülepakkumisest hoidudes. Minu meelest on ta loonud väga tõese kuju, niivõrd tõese, et ükskord küsisin: kas võtsid  snitti sellelt ja sellelt (nimetasin paari endisaegse parteibossi nime)? Üllatuseks sain teada, et Aav pole nendega kunagi kokku puutunudki. Nagu üldse kogu toonase parteilise jamaga.

Ega me viimastel aastatel liiga tihti kohtugi. Isegi mitte võtteplatsil, õllebaaridest rääkimata. Aga Õnne tänava hooaja lõpupidudel küll. Siis oleme ikka kinnitanud, et… paneme aga edasi! Kuniks lusti ja jaksu!

Palju õnne, suur näitleja ja tõsine töömees Tõnu Aav!

TEET KALLAS

Jaga |