Millist maailma ekraanile tuua?

Manivald Müüripeal,      03. mai 2006


Pärast rindereporter Ivar Heinmaa tegusid käsitleva dokumentaalfilmi „Kutse" vaatamist tekkis mul palju mõtteid, mida tahaks teistega jagada.
Kust küll pärineb see kurjus, mis on inimkonnas aastasadu toiminud? Inimmõistus on teadust ja tehnikat tohutult arendanud ning igapäevane töö seeläbi muutunud kergemaks ja viljakamaks. Rasket füüsilist tööd on vähemaks jäänud, kuid inimestevaheline kurjus on suurenenud. Teaduse abil pidevalt moderniseeritakse tehnikat, et oma liigikaaslasi efektiivsemalt tappa. Ja uued tapmisviisid lähevad üha kallimaks.

Isikliku kasusaamise nimel meie paljud tänased poliitikud ja algajad ajakirjanikud süüdistavad viimase sajandi kuritegudes ainult punast Moskvat. See massiivne ajupesu on ka uskujaid leidnud. Ent kui algas Esimene maailmasõda, siis polnud ju punast Moskvat, ja punase Moskva aeg lõppes juba 15 aastat tagasi. Aga maailmas toimiv kurjus on läinud üha suuremaks. Juba kümneid aastaid peavad kümned miljonid inimesed elama põgenikelaagrites ja neil pole mingit lootust inimväärsemale elule.

Juba piiblis mõistetakse hukka liigkasuvõtjad. Aga tänaseid liigkasuvõtjaid-spekulante enam hukka ei mõisteta. Nemad saavad hoopiski kiita ja neist tehakse koguni „edetabeleid" – reastatakse selle järgi, kes rohkem on suutnud oma liigikaaslastel nahka üle kõrvade tõmmata. Kogu selle ülekohtu õigustamiseks levitatakse mitmeid müüte ja enamik meist on neid otsekui viimset tõde uskumagi hakanud.

Kas näiteks nn miljonivaate müük-ost ja selle nimel 30 aastaks pangaorjaks hakkamine ikka on iga kodaniku isiklik ja vabatahtlik valik?Tegemist on ränga ja rafineeritud sunniga. Meie vanem põlvkond mäletab veel 57 aasta tagust olukorda – kauguste kartusel astus Eesti talurahvas kahe nädala jooksul „vabatahtlikult" kolhoosi. Eesti kolhoosnik veel sigines. Aga kas tänane pangaori tollase kolhoosniku kombel taastoodab eesti rahvast, see on väga küsitav.

USA president pidas ennast kõige targemaks ja otsustas minna Iraaki uusi elukombeid õpetama. Meie mõned rahavõimu ees lömitavad poliitikud otsustasid talle appi minna teist riiki okupeerima. Nüüd on seal tapatalgud käinud mitu aastat ja lõppu pole näha. Jutud käivad juba Iraani ründamisest. Tavainimesed kannatavad ja hukkuvad, kuid väike grupp suuri rahvusvahelisi sulisid korjab miljardilisi kasumeid. See kamp ei mõtle, et need miljardid on kokku aetud inimkonna enamuse vere ja pisaratega, higist rääkimata.

Ivar Heinmaa on suutnud väga ilmekalt näidata, millises vaesuses, lausa näljapiiril inimkond 21. sajandi algul elab. Kui näed seda viletsust, siis ei oska kuidagi õigustada nn gurmaane, kes pidevalt edvistavad oma kallite lõunasöökidega. Kuidagi ei leia ka õigustust Riigikogu liikmele, kes ostis riigi kulul kolm pudelit veini, mille pudelihind üle 600 krooni.

Filmis jäädvustatud suure vaesuse taustal ei oska kuidagi anda positiivset hinnangut neile, kes tegelevad missinduse, modellinduse, vormelisõitude ja palju muu sellisega, mis mingit uut lisaväärtust ei loo, vaid üksnes raiskab tööinimeste töövilja.

Selle filmi olemasolu ühtlasi kinnitab, et meil on veel ausaid ajakirjanikke ja filmitegijaid, kes püüavad kirjutada tänast kroonikat ja näidata elu täpselt nii, nagu see on tegelikult. Samas jätavad nad järelduste tegemise lugeja-vaataja enda otsustada. Ausad ajakirjanikud püüavad panna meid edasi mõtlema.

Kas teha sellist filmi nagu Ivar Heinmaa on teinud või mingit nn tõsielusarja? Töövaev pole võrreldav. „Tõsielusarja" väntamisel on vaja rentida mingi ruum või muu koht ning palgata mõned inimesed, kes on nõus ropendama, näitama lodevaid elukombeid või ajama muidu sisutühist juttu. Saame linateose, millel puudub positiivne suunitlus ühiskonna arengu mõjutamiseks, millest võetakse eeskujuks ainult pahateod ja lõdvad kombed.

Kogu sedalaadi kollase meedia ainus eesmärk on meie ajude pesemine. Nad üritavad juhtida tähelepanu kõrvale inimkonna hävingu suunas kulgemise põhjustelt ja sellesuunalistelt protsessidelt. Paljud meist on omaks võtnud, et üha rohkem on vaja tarbida (= osta). Et koos mõttetu tarbimisega on juba hävitatud looduse taastumisvõime, sellest meedia üldjuhul vaikib.

Väga huvitav oleks teada, mida keegi arvab mõnest teisest dokumentaalsaatest, kus saame näha-kuulda tõelistest probleemidest. Üldjuhul paraku tahetakse arutada paljude pseudoprobleemide üle, mis nüristab meie teadvust elu põhiraskuste suhtes. Jääme ootama sama sisukaid filme nagu seda on „Kutse".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)