Kalle Muuli raamat saastab ajaloomälu

Ajakirjanike kasvav panustamine lähiajaloo taastamisel on tervitatav. Mitu käsitlust (Tarmo Vahter „Vaba riigi tulek“, Kadri Paas ja Kristiina Krjutškova Andrus Ansipi elukäigust) võiksid olla eeskujuks nii mõnelegi poliitikust ajaloolasele. Allikabaas on soliidne ja esitusviis läbipaistev. Teiste sõnadega – hästi on piiritletud see, kus lõpeb allikast ammendatud materjal ja algab autori kommentaar.

Kuid on ka kirjatükke, mida ei saa iseloomustada teisiti kui ajaloomälu saastamist. Selle alla liigituvad kirjatööd, mis toetuvad allikatele ainult näiliselt. Sihilikult on peidetud väidetavalt allikatest ammendatu ja kommentaaride piir. Fiktiivnegi allikabaas on võimalikult kitsas, et miski ei rikuks valmiskontseptsiooni siledust. Juba tüütuseni tuttavate lisadesse kleebitud dokumentide peamine eesmärk on luua uurimuslikkuse illusioon.

Muidugi peab olema „fakte“, s.t mingite sündmuste mingisugust kajastust just nii palju, et poliitiliselt motiveeritud luulusid võiks esitada reaalselt toimunu pähe. Isegi ajakirjanduslik põhitõde „fakt on püha, kommentaar on vaba“ ei vääri enam järgimist. Vihakõnet, s.t isikuvastaseid epiteete, väärkõrvutusi jne lisatakse seda enam lahtise käega. Sel viisil talitav ajaloolane kvalifitseerub ajaloovõltsijaks, selline ajakirjanik on aga ajaloomälu saastaja.

Sedalaadi raamatuid esindab par excellence Kalle Muuli „Vabariigi sünnimärgid“.

Kogu see raamat ei vääri tähelepanu. Selle väga arvukate faktivigade üleslugemine oleks tänamatu  „järeleaitamistund“. Kuid kui väljamõeldistele toetumine teenib reaalselt eksisteerivate inimeste sihilikku halvustamist – näiteks kui jutt on Savisaarest –, siis on see ebamoraalne. Kui aga seejuures sündmuse ajalooline tähendus keeratakse pea peale, siis pole teist võimalust, kui autor häbiposti panna.

Allpool paar näidet, mis lubavad arvata, et nimetatud raamat on saast.

Väljamõeldis kui „ammendav“ ülevaade

1990. aasta kevadel Kloostrimetsas toimunud Rahvarinde ja Eesti Komitee liidrite kohtumine ei ole jätnud vähegi soliidset allikalist jälge (märkmeid, kirjavahetust jmt, protokollialgeist kõnelemata).

Kuid Muuli käsitluses on tollest dokumenteerimata sündmusest saanud „heade ja pahade“ võitlus, mis on tõstetud  koguni lähiajaloo võtmesündmuseks. Muuli kolleeg Argo Ideon kinnitab koguni, et „Kalle Muuli raamatus on intervjuude põhjal sellest koosolekust ja järelmitest antud lausa ammendav (minu rõhutus –  R.R.) ülevaade“ (Postimees 23.11.2013). Keda on konkreetselt intervjueeritud ja mida nad on väitnud, see jääbki selgusetuks. Olen minagi selle osalisi intervjueerinud, aga keegi neist polnud Muulist kuulnud.

Mahukal dekoratsioonide maalimisel (ilmaolud, kellaaeg jne) on Muuli esituses tähtis roll usutavuse tekitamiseks. Kuna lugu on isiklikult inkrimineeriv ja ajalooliselt tähtsustatud, siis on oluline see, kuivõrd saab toetuda osaliste tunnistustele. Teiste sõnadega, kuidas siis on Kloostrimetsa keskse sündmuse – Savisaare väidetavad lubadused Eesti Komiteele – tõendatusega. Millele rajaneb demoniseerimine, s.t. süüdistus Eesti ajalugu kujundanud reetmises?

 Ajaloolasele torkab Muuli esituses kohe silma, et siin-seal siiski leiduvaist ning trükisõnaski ilmunud vastukajadest ja arvamustest pole Muuli „ammendavas“ sissevaates mitte jälgegi! Pole ka viiteid, kelle intervjuudele nii räiges süüdistuses toetutakse.

Aga see pole veel kõik. Väidetavalt ammendav käsitlus saab nähtavalt tuge vaid ühe isiku ühest (!) intervjuust. Selleks on Sirje Endre meenutus 1996. aastast. Selle kohaselt sõnanud Savisaar:  „Kui te mind valite, siis ma luban teile, et ma lähtun kõiges (minu rõhutus – R.R.) Eesti Kongressi otsustest.“ (Eeslava 1996, 68). Kas Savisaar tõesti sõnas nii? Ei ole olemas poliitikut, kes annaks blankoveksleid „kõige“ peale juba ette. Kuid Endrelt leiab ajaloolane ka inkrimineeritava väite teise sõnastuse: „Kui te mind usaldate, siis kõigis põhimõttelistes küsimustes konsulteerib (minu rõhutus – R.R.) valitsus tingimata Eesti Kongressiga.“ (Teine Eesti 1996, 674). Eesti Kongressile pühendatud raamatus kirjutab Endre koguni, et Savisaar nõustunud „põhiküsimustes nõu pidama“. Ent Muuli ei tea neist midagi!

Kuid asi on ju selles, et kõik need Endre „meenutused“ ei saa korraga olla tõesed! Kas ükski neist üldse tõene on? Nimelt lisab Endre täpsustuse: Savisaar poetanud lubaduse Endre kõrval seistes „häbelikult ja vaikselt“! Deklaratsioonist „kõiges“ Endre juhiseid kuulata on lõpuks saanud privaatne jutuajamine, mille toimuminegi on üldse kahtlane. Kahtlane sellepärast, et seda ei kinnita mitte keegi. Vaid Hallaste on möönnud, et „ERSP inimesed arvasid (sic!) –, et nad on saavutanud Savisaarega kokkuleppe“ (Eeslava 1996,106). Kaido Kama aga eitab üldse mingite lubaduste andmist. Et oleks antud „konkreetseid lubadusi, ma ei julge öelda“ (Eeslava 1996, 152). Intervjueerija küsimusele, kas Savisaar lubas Eesti Komiteed toetada, jätab Kama üldse vastamata. Rõhutan: Kamal pole vähimatki põhjust oma poliitilist oponenti n-ö puhtaks pesta. Küll on ta, erinevalt mõnest teisest tegelasest, läinud ajalukku kui üks kõige ausameelsemaid.

Kama poolt teda intervjueerinud Endre kaasvõitleja suunava pealekäimise tõrjumine on „ammendava“ töö autorile Kalle Muulile jäänud saladuseks. Aga Kama arvamus ilmus ju samade kaante vahel, kui Endre insinuatsioon! Kama väite leiab ka Savisaare raamatust „Peaminister“. Ka minu poolt intervjueeritud kohtumiseosalised ei tea mingist leppest midagi. Savisaare väiteil, et Kloostrimetsaga seonduv on väljamõeldis, on vähemalt arvestatav alus.

Muuli „töömeetod“ on aga skandaalne. On võimatu, et „ammendava“ ülevaate kirjutaja ei tea  ajaloo suursüüdlase – Savisaare – enda arvamust raamatust „Peaminister“. Muidugi teab! Aga juba valmiskontseptsiooniga sobimatute „tunnistajate“ (nagu Kama) kaasamine oleks demoniseeriva võltsingu kokkukirjutamist vähemalt komplitseerinud. Ajaloolane jääb lihtsalt sõnatuks.

Milleks siis arendab Muuli sedalaadi konstrukte, isegi peaosalisi ära kuulamata?  Aga selleks, et kujundada alust juba otsesele valeväitele, nagu poleks Rahvarinde juhtkond võtnud juriidilise järjepidevuse „vaatekohta kunagi omaks“. Vastupidise väite kasuks leidub kümneid dokumente, mida muidugi Muuli raamatu n-ö lisade seast ei leia.

Parteiline pealekaebus kui Rahvarinde „abistamine“

Harvad pole Muuli raamatus sedalaadi väljamõeldised, milles kõik osised ja väärtustused on väärad. Pealekaebus kui „abistamine“– see oli just EKP žargoon. Selles võtmes arendab Muuli jutustust sellest, kuidas oma „vabast ajast“ ja „heast tahtest“ Rahvarinnet abistada püüdnud Eenok Kornelist saanud Savisaare vaenamise ohver.

Muuli: „27. juulil 1988 avaldas Kornel „Rahva Hääles“ artikli, kus heitis Rahvarinde probleeme analüüsides Savisaarele ette autoritaarsust.“ Edasi sisendab Muuli, et „Korneli artikkel oli kantud murest (!! – R.R.) Rahvarinde käekäigu pärast ja soovist liikumist aidata“. Kuid nagu Muuli jätkab, „korraldas Savisaar järgmisel algatuskoosolekul Korneli häbimärgistamise. Ehkki päevakorras oli Korneli ettekanne Rahvarinde harta kohta, mitte tema artikli arutelu, sõimasid Savisaarele ustavad rahvarindelased Korneli kohe koosoleku algul varem kokkulepitud kombel läbi ja mõistsid tema käitumise kompartei paremaid traditsioone järgides hukka“ (lk 91).

Putin Muuli vastu ei saa

Kui ma loen vahel lehest, et Putin elab paralleelses tegelikkuses, siis Muuli vastu ta ilmselt ei saa. Muuli loodud mulje, nagu olnuks artikli tuum Savisaare isikus ja tekkinud vastasseis Savisaare kättemaks, on teadlik vale.

Kõigepealt, Korneli panustus hartasse oli kaugel vabast ajast ja eneseohverdusest. Kornel (peale kõige muu ka Käbini pikaajaline nõunik, s.t kogenud aparatšik) kaastati Ülemnõukogu töörühma, mille ülesandeks oli kodanikualgatuslikele ühendustele n-ö päitsed pähe panna. Harta koostamisega tegeles aga algatuskeskuses terve töörühm. Karl Vaino ajal NLKP-sse astunud Muuli peaks ju mäletama, et „Rahva Hääl“ polnud kodanike „murelike mõtete“ avaldamise ja „abistamise“ koht. EKP Keskkomitee häälekandjas avaldatud pealekaebuse serveerimine „liikumise aitamisena“ on lihtsalt küüniline mõnitus.

Lugegem siis, mis argumentidega ja mis stiilis Kornel Rahvarinnet „aidata“ püüdis: „Raske on kirjasõnas lugeda postulaati, et Rahvarinne ei alluvat kellelegi.“ – „Kas ikka tõesti?“ – „Ah, et seadusandlusele ikka allub. Aga mida on seadusandluses öeldud poliitilise süsteemi ja selle osade kohta?“ Kornel nõuab üheselt NLKP piiramatu ülemvõimu edasikestmist: „Päris kindel on see, et kõigil Eesti NSV kodanikel, ühiskondlikel organisatsioonidel, partei- ja võimuorganitel on õigus RR-i olemasolu ja tegutsemise kohta oma arvamus välja öelda.“

See, mida Kornel parteiliselt ründab, on töörühma teiste liikmete, sh Savisaare tõeliselt pöördeline uuendus hartas, et Rahvarinne ei allu EKP-le. Rahvarinde „aitamise“ sisuks oli nõudmine, et see paragrahv hartast kõrvaldataks! Vilunud parteitöötajal oli tõesti ülesaamatult raske leppida sellega, et luuakse liikumine, mis on parteist sõltumatu. Kõik, kes oskasid „lugeda“ (aga tollal osati poliitilisi tekste lugeda), said ka aru, millised on need „võimuorganid“, millele Rahvarinne alluma peab. Korneli „abi“ „Rahva Hääles“ polnud midagi muud kui Keskkomiteest juhendatud parteiline pealekäratamine. Savisaare iseloomuomadused, millele Muuli keskendub, oli viienda-kuuenda järgu probleem, kuid sellegi pedaalimine oli intriig, mis pidi lõhestama Korneli vastasrinda.

Aga selles kokkupõrkes oli Savisaare tahtekindlus täiesti oma kohal.

Vastupidiselt Muuli väitele, nagu oleks Savisaar koosoleku teema asendanud, et Korneliga arveid õiendada, olid Rahvarinde harta ja Korneli artikli arutelu lahutamatud. Oli ju harta võti – EKP võimu vääramine – Korneli pealekaebuse teema. Lühidalt, Muuli esituses „Rahva Hääle“ toel toimunud Rahvarinde „aitamine“, s.t õigele, kommunismi ehitamise teele suunamine, oli kolleegide selja taga arendatud jõhker hirmutamine. Suuniste andmise eesmärk „Rahva Hääle“ toel oli EKP võimu kindlustamine – Rahvarinde kui NLKP-st sõltumatu liikumise tekke peatamine. Oligi loomulik, et mitte ainult Savisaar, vaid ka ülejäänud meeskond, Korneliga koos töötada ei tahtnud.

Just Savisaare kangekaelsus viis sõltumatu Rahvarindeni

Kirjeldatud poliitilise kokkupõrke tunnistajatel (olen neid intervjueerinud) on olnud eemaletõukav lugeda Muuli raamatu valelikke fraase sellest, kuidas Savisaarele „ustavad rahvarindelased“ Kornelit sõimanud. Tõsi, koosolekul öeldi otse välja, kelle huve Kornel esindab ja „kelle häälega räägib“. Kuid „varem välja mõeldud“ stsenaariumit jne polnud vaja. Korneli kolleegide seljataga püsti pandud pealekaebus parteilehes oli šokk. Absoluutne  enamik Rahvarinde algatuskeskusest (peale kõigutamatu leninlase Rem Blumi ja tema mõttekaaslaste) ju teadis, et EKP-le alluva Rahvarinde loomisel pole mingit mõtet.

Just Savisaare kangekaelsus sai kaalukeeleks EKP-st sõltumatu Rahvarinde tekkel, mida Blumi õpilased ei andesta talle tänini.

Eestlaste nõukogudevastaseid plaane paljastav pealekaebus ilmus kohe ka „Sovetskaja Estonija“ veergudel, eesmärgiga, et ikka ka Moskva „abistav käsi“ võimalikult laialt teaks, mida Eestis sepitsetakse!

Muuli pole kõiki neid inetuid süüdistusi Savisaare ja „ustavate rahvarindelaste“ kohta ise välja mõelnud. Ta jutustab meeleldi ümber oma informaatorite – Blumi mõttekaaslaste, kellega teda seob Savisaare piiritu vihkamine – ajaloovõltsinguid.

Kuid vaatamata lüüasaamisele koosolekul pingutas Kornel talle antud missiooni nimel lõpuni. EKP võimu kõigutava Rahvarinde põhikirja (harta) trükkitoimetamine arenes sepitsuste võrguks. Selle lõppvaatuseks olid Korneli salajased käigud trükikotta, mille tulemusena harta teksti tinalaost kõrvaldati trükkimineku eel EKP võimu kõigutav lõik. Muuli terminoloogias „ustav rahvarindelane“ Ülo Kaevats suutis veel viimasel hetkel selle mõtte aga tinasse tagasi panna!

Harta ilmumine sellises sõnastuses, nagu Rahvarinde kavandajad seda ainsa võimalikuna nägid, oli mitte ainult Eesti ajalooline võit. Niisuguste demokraatia eest võidelnute sõnastuses, kes Kornelit ei kartnud, ilmunud harta mõjutas ajaloo käiku ka avaramas mõttes. Sõnastus, et Rahvarinne ei allu parteile, sai kaalukaks argumendiks selle põhimõtte lisamisele teiste Baltimaade (ja sealt edasi juba Ukraina, Valgevene jne) rahvarinnete alusdokumentidesse.

Tõik, et Eestis oli „ketserlik“ väide ka trükis ilmunud, osutus teistes vabariikides stagnantide taganema sundimisel tugevaks argumendiks.

Muuli endale ümber näpu keeranud intervjueeritavate isikud pole ju lõpuks saladus. EKP korjuse külge viimse minutini klammerdunutena püüdsid „tõsiusksed leninlased“ tõesti teha Rahvarindest EKP käepikendust. Kuna Muuli, allikaile viitamata, esineb ise kogu väljamõeldise autorina, siis jääb avalik häbi ka tema kanda.

 Parteiline publitsistika kui ajaloomeetod

Näiteid viisi kohta, kuidas Muuli kasutab ajalugu oma vaenlastega arvete õiendamiseks,  leidub küllaga. Näiteks, käsitledes Savisaare rolli Sõltumatul Noortefoorumil, on Muulile võtmeallikaks autor, kelle kirjatöid viimase sõber Herkelgi hindas „nihkes“ olevaiks. („Nihkes“ on väga heatahtlik määratlus.) Aga sedalaadi „allikate“ kombineerimine ja nende vägisõnalistest hinnangutest inspiratsiooni hankimine, pealekaebustest „abistamise“ väänamine jne – see ongi muulilik „meetod“ ajalugu kirjutada. Selle meetodi tuum on faktide vägistamine. Teadaolevalt on see „meetod“ viinud autorit isegi kohtukulli ette.

Lühidalt, Kalle Muuli toodang on ainult formaalselt ajalooteemaline. Sisuliselt on see moraalitu ajalooaineline parteilis-poliitiline publitsistika.

REIN RUUTSOO

Jaga |