Tüütu, kuid vajalik astmeline tulumaks

PEETER KREITZBERG,      25. september 2002




Mõõdukad on juba jõudnud pahandada, et Keskerakond tuleb kolmas kord välja astmelise tulumaksu kehtestamise ettepanekuga. Miks ka mitte. Tegemist on ju ühe kõige olulisema maksu-ja sotsiaalpoliitilise küsimusega, mille üle vaieldakse enamikus riikides.

Vaieldakse, kuid enamasti mitte selle üle, kas astmeline tulumaks või mitte, vaid kui suures ulatuses astmeline. Seda, mida Eestile on teinud proportsionaalne tulumaks, ei soovi küll enamik proovida. Kuigi ka ilma meie kogemuseta oli see ammu teada - ohtlikult paisuv kihistumine, kuritegevus, tööpuudus jne.

Sotsiaalne õiglus kaalukausil

Üksikisiku tulumaks paneb ühele kaalukausile sotsiaalse õigluse ja solidaarsuse ning teisele individualismi koos tugevama ja osavama õigusega. See on kindlasti üks suurimaid poliitilisi vastasseise sotsiaaldemokraatliku ja liberaalse ideoloogia vahel. Astmelise tulumaksu järjekindel toetamine noorte mõõdukate poolt näitab tõsist suhtumist oma erakonna poolt deklareeritud maailmavaatesse ja samas paneb õlgu kehitama mõõdukate liidrite kõikuv positsioon, et mitte öelda, positsiooni puudumine. Eeskuju tasub võtta reformierakonnast, kes järjekindlalt sõdib astmelise tulumaksu vastu ja lausliberaalse maailmavaate poolt, vaatamata sellele, et allakirjutajale see kohe üldse ei meeldi.
Astmeline tulumaks taotleb kahte asja - suuremat õiglust inimeste vahel ja solidaarsust. Kas inimeste sissetulek sõltub ainult tema enda tublidusest? Kas 5000-se palgaga õpetaja tööpanus on tõesti 20 korda väiksem kui Eesti Energia juhatuse esimehel ja paljudel teistel, kelle sissetulekud küünivad kõrgemalegi? Kas perekond, kes kasvatab kolme last, ei osuta kogu ühiskonnale suuremat teenet kui lasteta perekond? Mis juhtub siis, kui varsti pole enam piisavalt lasteaednikke, muuseumitöötajaid või lihtsalt jätkub rahva füüsiline väljasuremine? Õigluse seisukohast võiks öelda, et igale enam kui 20 000 kroonise palgaga kohale leidub kindlasti rohkem kui 1-2 väärilist tegijat, kohti jätkub vähestele. Võitja võtab kõik. Aga ei peaks. Taolisi kaalutlusi, mis kaudselt või otse õigustavad radikaalselt erinevat maksustamist, on küllaga.

Kristlased astmelise tulumaksu poolt

Solidaarsus tähendab seda, et me pole kari üksteisega võitlevaid üksiküritajaid, vaid rahvus, me kanname ja arendame ühist kultuuri, me oleme valmis üksteist lihtsalt aitama. Pole siis ime, et enamik tõsimeelseid kristlasi pooldab astmelist tulumaksu, mille järgi need, kel on, annavad kas otse või kaudselt neile, kel pole. Tõsi, ka proportsionaalse tulumaksu korral maksavad kõrgepalgalised rohkem, kuid läänemaailmal on olnud võimalus katsetada eri maksusüsteeme ja järeldus on üsna üksmeelne - proportsionaalne tulumaks on ebapiisav sotsiaalse ja majandusliku stabiilsuse tagamiseks, kõigile elamisväärsete tingimuste tagamiseks.
Inimestele ja riigile esmatähtsaid, riigi stabiilsuse seisukohast kriitilisi kulutusi kantakse riigi- ja kohalikust eelarvest. Keegi ei saa elada ulualuseta, toiduta, arstiabita, olla harimatu. On piisavalt palju neid, kes endale ise kõike seda hankida ei suuda. Jutt on osast avalikest kulutustest, mis tehakse maksude baasil, kus oluline osa (Eestis praegu 11-12%) kuulub üksikisiku tulumaksule. Skandinaaviamaadel ja enamikul Euroopa riikidel on need kõrgemad kui Ameerikal, Jaapanil, Lõuna-Koreal. Raamatu Individual Taxes - Worldwide Summaries andmetel on pilt järgmine:
Austrias 5 astet, maksimaalne tulumaksu määr 50%, Belgias vastavalt 7 ja 55%, Bulgaarias 5 ja 38%, Küprosel 4 ja 40%, Tshehhis 4 ja 32%, Soomes 4 ja 37%, Saksamaal 4 ja 48,5%, Ungaris 3 ja 40%, Itaalias 5 ja 45%, Hollandis 4 ja 52%, Ühendkuningriigis 3 ja 40%, Poolas 3 ja 40%. Valdavas enamuses riikides on astmeline tulumaks ja jääb selliseks ka ettenähtavas tulevikus.

Riik peaks rohkem sekkuma

Eestis on avalik teenus mitmeski kriitilises valdkonnas jõuliselt asendumas erateenusega. Tasulise hariduse osakaal näitab vaid tõusutendentsi. Kui 1997.a õppis meil tasulises õppes 30% kõigist üliõpilastest, siis 2002 juba üle 50%. Riik pole seni võtnud mingit kohustust riikliku koolitustellimuse mahu suhtes. Enam kui aasta tagasi hakkasid haridusministeeriumist levima jutud hoopis riikliku koolitustellimuse vähendamisest. Ülikoolid kurdavad rahanappust ja suurendavad tasuliste õppekohtade arvu.
Avalik teenus on kahtlaselt kõvasti segunenud erateenusega, andes võimaluse avaliku teenuse üha suuremaks väljasuretamiseks. Sama toimub tervishoius. Arstiabi järjekorrad pikenevad, üha enam inimesi peab paotama oma isiklikku rahakotti kõige hädavajalikuma raviteenuse eest tasumiseks. Suureneva majandusliku kihistumise ja väga madala sündivuse taustal. See on üheks astmelise tulumaksu mahasurumise tagajärjeks. Samas on tõesti probleeme ka sotsiaalabi administreerimisega, kuid väikerahvale on tähtis viia ellujäämise riskid miinimumini.
Näiteks tagas Soome riik kohe pärast Teist maailmasõda tasuta koolilõuna põhikooli lõpuni, meie jõuame alles praegu 1.- 4. klassini. Liberalism, minimaalse riigi ja minimaalsete maksudega töötab tugeva heategevuse taustaga Ameerikas, kus vaatamata tasulisele kõrgharidusele leiavad noored toetust tuhandetest fondidest. Oleme juba 10 aastat viljelnud lääneliku elustiili halvemat poolt, mis on kokkuvõetav valemiga "siin ja praegu". Hommikul investeerin ja õhtul loen kasumit. Omaenda kasumit, mis mulle endale tagasi tuleb, et veelgi suuremat kasumit teenida. Milleni viib see pikemas perspektiivis, on selge. Kihistumine, regionaalne ja sotsiaalne kihistumine. Solidaarsusele baseeruv maailmavaade aga tähendab seda, et riik peab sekkuma enam haridusse, regionaalpoliitikasse, ümberõppesse, töökohtade loomisse.
Res Publica soovib tõsta tulumaksuvaba miinimumi, mis tagab ühelt poolt suurema õigluse, kuid teiselt poolt tekitab üsnagi suure augu riigieelarvesse ja vähendab veelgi avaliku teenuse võimalusi. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine on poolik lahendus ja võib tekitada rohkem probleeme, kui ta neid lahendab. Kui tõstame tulumaksuvaba miinimumi, peame kindlasti minema astmelisele tulumaksule, et kompenseerida puudujäägid nii kohalikes eelarvetes kui riigieelarves.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)