Nädala juubilar LEHTE HAINSALU-SÖÖT 75

Sooliste iseärasuste esiletoomisse on suhtutud nii pooldavalt kui ka taunivalt, olenevalt ajastust ja kommetest. Rääkides Hainsalu osast kirjanduses ja ühiskonnaelus, on põhjust rõhutada, et nii mõtleb ja tegutseb naine. Naiskirjanik või naispoliitik ei tohiks tema suhtes olla eba-soovõrdõiguslik või ka feministlik iseloomustus.

Mälumängus võiks küsida, millise erakonna koosseisus Lehte Hainsalu 1990. aastal Eesti Ülemnõukogusse kandideeris. Vastuse leiame tema intervjuust ajakirjanik Asta Niinemetsale 1990. aasta 7. märtsi Edasis. „Olen nõus väga paljude liikumiste programmidega, kuid ometi on igaühes neist midagi, millega ma nõus olla ei saa. Kuulun praegu vaid Tartu Naiste Ühendusse."

Selle organisatsiooni esindajana Lehte Hainsalu rahvasaadikuks valitigi. Tema edu valimistel väärtustab asjaolu, et konkurents Toompeale oli Tartus väga tugev, sest seal kandideeris ka Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel.

„Kultuur on elamise vorm ja ennekõike on naine selle kandja," ütles Hainsalu oma ettekandes „Põhjala on Eesti vaimu põliskodu", mille pidas 1990. aasta 6. septembril Tartus rahvusvahelisel konveretsil „Naine sajandivahetuse kultuuris ja poliitikas". Samas nimetas Hainsalu naist imeliseks olendiks, kes rohkem kui mees on võlgu minevikule ja vastutavam tuleviku eest.

Muide, vastutusfilosoofia üle on Lehte Hainsalu arutlenud ka raadiosaates „Räägivad", vestluspartneriteks arhitekt Ignar Fjuk ja Valdo Randpere, keda saatejuht Fjuk kutsus IT-meheks. Saates määratles Hainsalu vastutuse definitsiooni nii: „Vastutus on täiskasvanu tunnus. Enamik inimesi jääb aga kuni surmani lasteks."

Hainsalu on võrrelnud vabadust sünnitusega. „Vabadus on kätte tulnud, selle saamine on unustatud, nagu on unustatud sünnitusvalu. Vastsündinud on toonud kaasa hoopis hoolt ja kohustusi ning vaeva ja vastutust."

Küllap on Hainsalul naise vaatevinklist maailma tajumisel ja selle parandamisel erinevaid põhjusi. Hilisemast ajast võib nimetada tema rolli kolme lapse emana ja üheteist lapselapse vanaemana, lastekirjanikuna, ETV Tartu stuudios valminud sarja "Lapsesuu" jmt saadete tegijana.

Tartumaal Võnnu lähedal Kriimanis 1938. aastal sündinud Lehte Hainsalu lapsepõlv möödus Teise maailmasõja ajal ja selle järel, mil paljud mehed ja pereisad olid sõtta jäänud ja emadel tuli lapsi üksinda kasvatada. Lehte sai siiski tunda nii ema kui ka isa tarkust ja hoolivust. Seoses isaga on ta meenutanud ka kunagist käiku Võrumaale koosolekule, kus üks parteitegelane kõnet pidas ja ütles, et kodanlikus Eestis polnud kultuuri. Kui keegi kuulajatest vaielnud vastu, et Tammsaare siiski ju oli olemas, öelnud kõnepidaja: Tammsaare oli valel poolel.

Enda totalitaarse ühiskonna mõttes valel poolel asumisest andis tänase Miina Härma Gümnaasiumi vilistlane ja Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna 1961. aastal lõpetanud Lehte Hainsalu ennekõike märku 1980. aastal, kui kirjutas alla „40 kirjale" - protestiks venestamise ja eesti rahvusluse allasurumise vastu.

Pärast sellele kirjale allkirja andmist lõppesid ka Lehte Hainsalu kutsumised Nõukogude Liidu Kommunistlikkusse Parteisse. Noore naisena oli ta ettepanekust ära ütlemist põhjendanud ideoloogilise küpsuse puudumisega. Ka iseseisvas Eestis pole Hainsalu sidunud end ühegi erakonnaga. Kui Postimees „40 kirja" 20. aastapäeva puhul küsis, mis teemal peaks kirjutama tänapäeva „40 kirja", vastas Hainsalu: „See kiri oleks muidugi kollektiivselt lihvitud, kuid peaks kõnelema inimese vabadusest. Et olla tõeliselt vaba, tuleb jõuda arusaamisele, kelleks ja milleks on elu igaüht meist kutsunud."

Töötanud on Lehte Hainsalu ajalehe Edasi toimetuses, õpetajana mitmes koolis, kuid ka Tartu Aparaaditehases - ametiühingukomitee tehnilise sekretärina. Tema kirjandusliku loomingu loetlemine võtaks siinkohal liig palju ridu.

Esimene luulekogu nägi trükivalgust siis, kui autor oli 18-aastane. Nii püstitas ta omal ajal ka vanuse poolest noorluuletajate rekordi. Poetessi luuletustest, mis viisistatud, on tuntuim „Teisel pool vett", mille laulis tuntuks traagilise saatusega Urmas Alender.

Lehte Hainsalu on pälvinud kirjanduspreemiaid ja riiklikke autasusid. Usutavasti on talle ka eriliselt südamelähedane 2012. aastal saadud Tartu linna aukodaniku tiitel. On ju Lehte Hainsalu tartlane alates kolmandast eluaastast.

Keeleinimesena on Hainsalu märganud sümboolikat ka kirjatähtedes. Ta on tähele pannud, et paljudes positiivsust kiirgavates sõnades esineb häälik õ: rõõm, võlu, õdu ja mõistagi õnn.

Loodame, et õnnesoovid annavad Lehte Hainsalule jätkuvat tervist ja energiat. Õnnitlustega ühinevad ka allakirjutanu ning ajalehe Kesknädal toimetus.

JAAN LUKAS

Lühiusutlus Lehte Hainsaluga

Miks elame just sellises Eestis nagu praegu, ehk kuidas vastaksite kuulsale küsimusele: kas me sellist Eestit tahtsimegi?

„Ma tahtsin Eestit, kus igaüks saaks takistamatult saavutada eesmärgi, milleks on sündinud."

Millal tajusite esmakordselt mõistet poliitika ja mida see Teie jaoks tähendas?

„Ma pole poliitik, mul pole ambitsioone. Ent seisan põhiseaduse preambuli järgimise eest."

Mida tähendas Eesti riikliku iseseisvuse taastamine 20. augustil just läbi Teie mõtte- ja tundemaailma?

„See oli mu elu tähetund. Iseseisvus on iga rahva ülim hüve. Mina olin saanud selle taastamisele kaasa aidata."

Missugused loomingulised plaanid ja tegevused ees ootavad?

„Kirjanik loob kogu elu. Isegi magades. Mis kirjanik ta muidu on?"

Jaga |