Pronkssõdur võinuks jääda!

ANTON JÕKS,      02. mai 2007


Nõukogude armees tehti asjad kõigile selgeks nn puust ettetegemisega paari nädala või kuu jooksul, aga meie lapspoliitikutele ja -ajakirjanikele ei piisa aastastki. Vastu nende puupäid võib käsulauad puruks peksta, aga nemad ajavad ikka edasi oma joru, arvestamata isegi põhiseadusega ja presidendi korraldustega.

Sündmusi läbi elamata, ajalugu tundma õppimata tahavad nad olla targemad kui elunäinud, sõdu läbi teinud kindral Einseln, kes soovitas Pronkssõduri rahule jätta. Üldse pole arvestatud paljude teiste arukate inimeste arvamusega, näiteks Eesti Ohvitseride Liidu esimehe Robert Sinimäe artikliga „Kas kristlik kokkulepe või igavesti kestev konfrontatsioon".

Kirikumehed vaikivad, sest, lootes koolides kehtestada sunduslikud usuõpetustunnid, ei oska nad kuidagi õpilastele ära seletada 21. sajandi barbaritest hauarüvetajate ja surnupilastajate tegusid.

Punaarmee võitles Teises maailmasõjas liitlasvägede koosseisus natsliku Saksamaa vastu. Fashism mõisteti Nürnbergis hukka, aga Molotovi–Ribbentropi pakti ei tühistatud. Sellal, kui meie kaasmaalased, kes olid SS-vormi topitud, võitlesid ennastsalgavalt kodumaa eest Sinimägedes, tapeti ja põletati Kloogal juute ning Normandias langesid sajad tuhanded liitlasvägede sõdurid. Jaltas aga müüsid ameeriklased Baltikumi koos kogu Ida-Euroopaga tuurakala eest Stalinile maha.

Kui eestlased end uuesti vabaks laulsid ja väike Island neid esimesena tunnustas, värisesid jänkid hirmust, mis sellest Taaveti ja Koljati võitlusest välja tuleb. Nüüd uhkeldavad nad meie suurte sõpradena – nemad polevat kunagi tunnustanud Eesti okupeerimist.

Lihtsa rindesõduri pronksivalatud leinav kuju ei ole süüdi suurriikide kassi-hiire-mängus väikeriikidega ega meie praegustes hädades ja möödalaskmistes. Tema ei küüditanud – selleks olid NKVD väeosad, ja kui teda selles osalema sunniti, siis oli see sama, kui meie sunnime praegu oma poegi Iraagis abistama okupante põliselanike vastu sõdimises.

Pronkssõdur võitles inimkonna parema tuleviku nimel, et mõõgad taotaks atradeks, et inimesed elaksid rahus ja sõpruses.
Ansip ja Laar said tema varjus teineteisele valimiskampaanias ära panna: meedia vahutas nii, et tolm käis üle pea. Uus president ja parlament said valitud, ning nüüd võinuksime Tõnismäe rahule jätta, sest meil oleks nii palju muudki teha.

Meie kõige suurem häda on selles, et püüame kõigest väest olla eurooplased, aga tegudes langeme isegi allapoole okupandist küüditaja taset.

Marko Mihkelson ja Sven Mikser loobusid kaitseministri kohast, et mitte kaasa minna maailmatasemel lollusega, – tehku seda peaminister oma uue valitsusega esimese miini otsa komistades.
Leinav sõdurikuju sobiks väga hästi meie Lunastajaks – lepitajaks, eesti rahva ühteliitjaks. Vastasel korral võivad tagajärjed olla äraarvamatud.

Aga lammutatunagi lunastab Pronkssõdur nagu Jeesus Kristus ristil olles meie patud ja annab meile andeks, sest paljud meist ei tea tõesti, mida nad teevad.

Ei usu, et seni nii arukas uus president nii lollile seadusele alla kirjutab ja maailmale padruni asemel ulatab mürsu Eesti pihta tulistamiseks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (70)