Kas me oleme kiiksuga, kui me ei taha Titanicule?

ANDRES LUTSAR,      06. august 2003


Laulva revolutsiooni ajal lausus Mikk Mikiver lauluväljakul: "Me ei taha midagi enamat kui olla vaba rahvas vabal maal." Me saime oma tahtmise. Ja nüüd?

Nüüd oleme vaba rahvas vabal maal. Oleme Euroopas, oleme eurooplased. Tõsi küll, hr Indrek Treufeldt, me oleme jah imetlusväärne kiiksuga väikeriik! Meil on oma president, Riigikogu, lipp, hümn, vapp ja raha. See on õnn!!!
Meil on kultuurieliit. Muusikud - dirigendid, heliloojad, lauljad. Meil on oma keel. Kirjandus, haridus. Meil on olümpiakoondis, oma tippsportlased.

Kõik sõltub inimesest

Samas oleme majanduslikul pinnal lõhenenud ühiskond. Meil on vaesus, kuritegevus, alkoholism, narkomaania ja aids. Meil on perepoliitikas sügavad puudused ja meid sureb rohkem, kui sünnib. Meie väikese rahvuse erikaal moraalses, eetilises ja kultuurilises mõttes on väike. Me näime seal Euroopas tublina, kuid sisemiselt me seda veel ei ole. Riigi tugevus avaldub alles kodanike moraalis (Jaapani tarksõna).
Inimeste vaimne ja füüsiline intellektuaalsus ning emotsionaalne ja energeetiline, sh sünergeetiline potentsiaal on Eesti peamine ressurss ja majanduselu edenemise peamine tingimus. Meie rahvuslik põhirikkus on anne!
Iga arengu peamiseks eelduseks on inimene, kelle kvaliteedist sõltub kõik. Me kutsusime USA professori Fukuyama-sani Eestisse, et ta meile ütleks: suurim sotsiaalne kapital on inimene. Seda on intensiivselt meelde tuletanud ka Rein Taagepera. 30. oktoobril 1993 kirjutas kadunud akadeemik Juri Lotman: inimese põhiväärtus on vastutustunne.
On vaja teistsugust kooli ja teisi õpetajaid, kes õpetavad terviklikku maailmatunnetust ja südametunnistust selles maailmas. Uus kodanlik ajastu võib kultuurile olla hävitava toimega. Kultuuri peavad kaitsma inimesed ise. Kuid vaesuses, näljas ja haigustes pole võimalik kultuuri luua. Seetõttu vajame majanduslikku heaolu väga.

Kultuur, teadus ja haridus on erakondadest üle

Iseolemise esmane eeldus on kultuur, kultuuri hoidmise eeldus aga teadus ja haridus. Nende kooshoidmiseks on vaja erakondlikust kemplemisest kõrgemat ja püsivamat kokkulepet. Demokraatiagi ei püsi ilma kultuurita.
Kui Res Publica ja Juhan Parts deklareerisid, et ei tule mingit koostööd Keskerakonnaga, mõjus see mulle jahmatavalt. Pool Eesti riiki on ju Keskerakonna mõjusfääris!? Ongi nii, et just Keskerakond on eurodebatis haaranud tõelise initsiatiivi.
Kogu see europrotsess on olnud pikk ja lohisev. Justkui maja, mille ehitamist alustati korstnast. Kõige enne kaotati ära surmanuhtlus (L. Meri pluss Riigikogu). Nii me siis hooldame oma mõrvareid, retse ja vargaid peentes eurovanglates, makstes nende ülalpidamise eest õpetaja palga!
Meie ühiskond on ju haige, kodanikkond suures stressis. See suureneb üha seoses roolijoodikute, röövimiste, perevägivalla ja muu taolisega. See on ka põhjus, miks võtab maad ükskõiksus, hoolimatus, ebaviisakus.

Me ei jõua lõputult kinna maksta tagajärgi, meil on aeg asuda põhjuste kallale. Me peame ise oma probleemidega toime tulema, kas või riigimudeli muutmisega.

Oma särk, oma südametunnistus, oma raha

Tänaseks kujunenud seisus olen minagi euroliidu suhtes pessimist. Kuigi olin kunagi suur optimist.
Ma ei usu, et ei ole alternatiivi. On küll! Professor Ivar Raigi mõttekaaslasena nendin - jah, kui me ütleme "ei", pääseme maailma pressi esikülgedele. Kuulutame Eesti tiigerriigiks teljel USA - Jaapan - Hiina (pluss Vene turg). Meil on kuus-seitse lennuvälja, mida saaks Eesti huvides käiku lasta, oleksime tõhus transiidipiirkond. NATO katab meid niikuinii, meie mehed teenivad ju faktiliselt USA armees, Iraagis.
Mida inimene mõtleb, kui ta loeb, et umbes 100 uut eurobürokraati hakkavad eurosüsteemis palka saama 300 000 krooni kuus? Kas see ongi poliitilise eliidi privileeg - istuda "seal" ja lasta end kinni maksta vaikimise eest?
Ja mis peamine, euroliit heitleb ise vastuoludes, liidu põhiseadus on alles tegemisel. Ei taha me marjamaale, kus marjad alles toored … Linnar Priimäe vihje on siiski tähendusrikas - ehk ei tasu astuda laevale, mis võib osutuda Titanicuks?
Lõpuks Iiri vanasõna (ka iirlased ei kiirustanud astuma eurolaevale!): olgu meil alati puhas särk, puhas südametunnistus ja oma shilling taskus!

Europrotsess on justkui maja, mille ehitamist alustati korstnast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)