Kas AIDS ongi Eesti märk?

TÕNU KAUBA,      23. jaanuar 2002


Eesti otsib oma märki. Kolmikliit arvas, et Mõõdukatele kümnete miljonite krooni mainekujunduseks andmine või raudtee erastamise nõustamiseks isamaaliitlastele 70 miljoni krooni andmine on osav tehing ning viib Eesti Euroopasse.

Kahe tuhande registreeritud HIV-positiivse inimese olemasolu on tõstnud Eesti Euroopas HIV-nakkuse kasvu tippu. Nii ongi eristumine Euroopa riikidest olemas, rekorditabelis koht garanteeritud. Muret tundes Eesti saatuse pärast peame küsima – kuidas selle rekordini jõuti, kas keegi ka vastutab?
Vastust otsides näeme ebameeldivaid küsimusi. Milline on meie tööhõivepoliitika kui enamus nakatunuid on uusnarkomaanid, töötuks jäänud inimesed? Milline on rahvuspoliitika, kui enamus nakatunuist on vene rahvusest? Milline on hariduspoliitika, kui enamus nakatunuid on noored ja väga suur osa alles kooliealised?
Eesti on ületähtsustanud liberaalsust. Teist nii liberaalset kui Eesti Euroopas ei leia. Üldjuhul püüavad riigid ikka reguleerida riigis toimuvat. Teatakse, et tööpoliitikaga mitte tegelemine produtseerib ühiskonnast irdunuid, kibestunud ja muud tegevust otsivaid inimesi. See on kasvulava narkomaaniale. Teatakse, et koolis käimise
kohustuse unustamise järgselt noored kriminaliseeruvad. Teatakse, et rahvus- ning keelepoliitika vead vähendavad elanike lojaalsust riigile, võõrandavad neid kodaniku normaalsest käitumisest.
AIDSi epideemia Eestis pole juhus, vaid on suure hulga põhimõtteliste vigade tulemus. Nende vigade ühisnimi on primitiivliberaalsus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)