Marko Šorin: minu prioriteet on seista Pärnumaa eest

Marko, oled nüüd Pärnumaa elanike esindaja Riigikogus. Kas kirjeldad lühidalt, kuidas poliitikasse tulid?

Kohalikku poliitikasse sattusin juba 1996. aastal, kui, kandideerides Sindi linnavolikogusse, osutusin valituks ning volikogu usaldas mind eelarvekomisjoni esimehe kohale. Sain valituks ka 1999. aastal toimunud kohalikel valimistel, kuid siis tuli poliitikasse sisse pikem paus, kuni 2010. aastani, mil asusin tööle Sindi abilinnapeana.

Kui valitsusevahetus oli juba enam-vähem kindel, kas mõtlesid ka sellele, et tuleb parlamenditööle asuda?

Mõned tuttavad tegid vihjeid, et mul „nüüd on ka minek“. Kuid tegelikult ma väga sellest mõttest vedu ei võtnud. Olen selleks liiga praktilise meelega, et lihtsalt põnevusega kaasa minna. Kui asjaolud said 100% selgeks, alles siis tegin enda otsused väga kiiresti ära.

Kohalik ajaleht „Pärnu Postimees“ elas sulle kõvasti kaasa ning kirjutas pea iga päev, kas sul on lootust parlamenti minna ning kas sinna ikka minna tahad. Millest sedavõrd suur huvi tingitud võis olla?

Võin oletada, et huvi võis olla tingitud ootusest, et Pärnumaa saadikute arv Riigikogus ei väheneks pärast seda, kui siit väga suure mandaadi saanud Kadri Simson ministriks sai. Pärnumaalased on olnud läbi aegade üsna lahked jagama enda toetust ka mitte-pärnumaalastele, kes siin vaid kandideerinud on ja kellel ei pruugi siinse eluoluga kuigivõrd seost olla. Mina olen aga olnud viis aastat Sindi linnapea ning Pärnu omavalitsusliidus maakonna murede ja rõõmudega kokku puutunud. Maakonna huvide eest seismine on mul seega selge prioriteet. Paraku jäi võimuvahetusega Pärnumaa hääl ikkagi nõrgemaks, sest sotsiaaldemokraat Aet Maatee loobus enda kohast.

Viimastel kohalikel valimistel tegi Sindi linnas Keskerakonna nimekiri sinu juhtimisel puhta töö ning volikogus saavutasite absoluutse enamuse. Ise kogusid 30% hääletamas käinute toetuse. See on väga tugev mandaat, mis maha jätta. Millest on kõige rohkem kahju linnapea tööd jättes?

Oh, jah! Neid asju on päris palju ja siin valikut teha on päris keeruline. Ennekõike ikka inimesed, nii head kolleegid linnavalitsusest kui ka allasutustest. Aga ka linnakodanikud, kuna olen ise üks neist elupõliselt sintlastest. Samas saan ma olla üsna kindel, et investeeringud, mis näiteks järgmiseks aastaks olid planeeritud, peavad saama tehtud. Ma ei taha uskuda, et siin keegi midagi ümber keeraks.

Käesolev aasta oli linnapea ametis tõenäoliselt pingeline, sest ka Sindi pidas haldusreformi käigus ühinemisläbirääkimisi. Millises seisus need hetkel on?

Sindi on olnud Pärnumaal üsna kummalises seisus. Suvel ei olnud Sindil mitte kellegagi läbi rääkida, sest lükkasime tagasi Pärnu linna ettepaneku, aga meie naabrid loobusid jällegi Sindi ettepanekust. Viimane asjaolu on kummaline just seetõttu, et sügisel tehti naabrite poolt juba Sindile endale ettepanek. Hetkel on leping (Sindi–Tori–Sauga–Are) avalikustamisel ja tulemas on rahvahääletus. Kuid ennustan, et muudatusi Pärnumaal tuleb veelgi.

Kuidas hindad uue valitsuse lähenemist kohalikele omavalitsustele, kas ja kuivõrd on see endisest koalitsioonist parem lähenemine?

Tean, et omavalitsustele tahetakse juurde anda nii finantse kui ka ülesandeid, et omavalitsused annaksid ikka oma valitsuse mõõdu rohkem välja. Juba see on paradigma muutus. Eelnevalt on kohalikke omavalitsusi peljatud, ja seda lähtuvalt konfliktist Keskerakonna juhitud Tallinnaga, kardeti, et iga „heategu“ omavalitsuste suunas aitab ka Tallinna linna, ja selline lähenemine piiras kogu suhtumist. Täiesti ebanormaalne! Nüüd saab minna ainult paremaks.

Millise esmamulje jättis parlamenditöö, kolleegid fraktsioonis ja istungisaalis?

Ega ma pole veel õiget „maiku“ saanud, sest aeg on olnud üsna lühike. Olukorra teeb põnevaks see, et tean ju absoluutselt kõiki parlamendiliikmeid nii nägu- kui ka nimepidi, mind aga teavad vähesed. Aga esimesed uued kontaktid on juba loodud, seega olen põnevil. Fraktsiooni inimestega olen enam-vähem kõigiga varem kokku puutunud.

Lõpetuseks: millist raamatut viimati lugesid?

Pooleliolev raamat on Julius Kuperjanovist („Hundipoja surm“, Olev Teder), sest vanem poeg on praegu Kuperjanovi pataljonis aega teenimas. Sellega on meil peres Eesti järjepidevuse näide olemas, ka mina olen ajateenistuse läbinud Eesti Kaitseväes. Ega selliseid peresid veel palju pole, kus mitu põlve on oma riigi armees käinud.

Enne seda lugesin raamatut Ungari 1956. aasta ülestõusust („35 päeva“, Bela Liptak), sest alustasime Sindi ajalooklubi selleaastaseid kokkusaamisi Ungari sündmuste ülevaatega. Ettekanded olid nii minul kui ka ajalooklubi peamisel eestvedajal, Sindi Gümnaasiumi ajalooõpetajal Lembit Roosimäel.

Küsitles TAAVI PUKK

Jaga |