Miks kesknoori liberaalide poole tõmbab?

RAMON LOIK,      08. august 2001



Liberalism on kahtlemata üks vanematest ja mõjukamatest kaasajal elujõudu evivatest poliitilis-intellektuaalsetest ideoloogiatest, mille alla on, eelpool kirjeldatult, koondunud erinevad poliitilised jõud. Nii on näiteks, vastandina klassikalisele euroopalikule käsitlusele (vabade rahvaste vaba konkurents vabal turul rahumeelses maailmas), liberalism ameerikalikus tähenduses rõhutatult riigikeskne vaade.

Eelnevad viited ajaloole rõhutavad liberalismi mitmepalgelisust, seda, et tegemist pole kaugeltki mingi selgepiirilise ja lõpetatud õpetusega ning jätab seega rohkesti ruumi erinevatele seostamistele. Üheks liberalismi eristavaks jooneks on humaansuse, inimesest lähtumise, kõrval olnud rõhutatud ratsionaalsus, seda ka sotsiaalsfääris. Levinud arvamused, nagu asetaks liberalism poliitilisi panuseid kitsalt ühiskonna varakamatele kihtidele, ei pea klassikaliste liberalismiarendajate teoste järgi paraku paika.
Eelpool juba nimetamist leidnud inglise filosoof John Stuart Mill rõhutab oma essees On Liberty (Vabadusest) korduvalt ühiskonna terviklikkuse põhimõtet, mille kohaselt piiravad üksikisikute ja gruppide vabadusi alati teiste vabadused ehk õigused ning et eranditult igaüks peab kandma kohustusi ja vastutust ühiskonnaliikmete kaitsmise eest kahju ja vägivalla vastu. Siin võime täheldada sootuks erinevat ühiskonnamõistmist sellest, mida mõned varakapitalistliku Eesti poliitilised jõud liberalismi mõjuka nime all sageli ellu viivad.

Liberalism ja sotsialism kui ühe puu oksad

Liberalism ja sotsialismi ei saa vastandada kui rikaste ja vaeste maailmavaateid. J. S. Mill' i on tema mõtteavalduste järgi sageli peetud ka sotsialismi isaks. Lahknemine sotsialismi ja liberalismi vahel sai teoks põhimõtteliselt ainult ühes, kuid siiski äärmiselt olulises, nimelt eraomandi küsimuses.
Tänapäeva reformitud sotsialistlikud süsteemid ei torma muidugi enam sotsiaalse võrdsuse nime all pea ees eraomandi kallale, kuid ajaloolisest kogemusest tingituna seda kindlamalt seisavad liberaalid eraomandi
tugisammaste kaitsel. Nõukogude meetodi kogemus tõestas meile piisavalt selgelt, et see, mis oli kõigi oma ei olnud tegelikult kellegi oma, ehk seega lihtsalt saadaval ja selline suhtumine riigivarasse ning ühishuvidesse on paradoksaalsel kombel kujundanud suuresti ka tänase Eesti majandusliku tegelikkuse.
Kaugel sellest, et nõukogude aega eitava suhtumise pärast eraomandisse üdini inimvaenulikuks tunnistada, ei jäänud ju inimloomuse tegelik pale siingi avaldumata.
Liberaalne ja avatud, mõõduka riikliku sekkumisega, eraomandusel põhinev majandus ei ole kaugelti enam mingi kitsa huviühenduse parteipoliitiline programm, vaid täheldatavalt vasakule kaldunud Euroopa Liidu strateegiline eesmärk, mille elluviimisel tuleb lähtuda kahtlemata printsiibist: ilma sotsiaalse õigluseta pole poliitilist stabiilsust ja seega ka majanduslikku arengut. Erinevalt Eestist on näiteks Põhjamaades seda põhimõtet ka sotsiaalse turumajanaduse näol sõnadest tegudeni suudetud viia.

Eesti seisab ideoloogilisel ristteel

Tuleb ilmselt nõustuda väitega, et tänapäeva läänelikud ühiskonnad on jõudnud erinevate poliitiliste ideede magnetpoolusele, kus ideoloogiline kompassinõel sihitus segaduses ringi pööreldes uue ajastu jõujooni kompab. 1999. aasta Akadeemias nr 4 ilmunud artiklis Ideoloogiad ja tänapäev toob Uku Hänni selle kohta näiteks mitte ainult üleminekuühiskondade marurahvuslaste "ümberriietumist" liberaalideks ja hiljuti kommunistideks olnute esinemise sotsiaaldemokraatide või tsentristidena, vaid ka uude arengufaasi jõudva Lääne lammutustöid traditsiooniliste vasak- ja parempoolsete poliitiliste arusaamade kallal. Nagu eelnevalt põgusalt näidanud oleme, valitseb ka Eesti poliitilisel ideoloogiamaastikul teatud identiteedikriis (või lihtsalt päevapoliitiline pragmatism), mis avaldub näiteks Isamaaliidu nihkumispüüetes paremtsentrismi, rääkimata sotsiaaldemokraatlike Mõõdukate istumise koalitsioonis koos Eesti kõige parempoolsemate - Reformierakonnaga.
Tõsi ta on, et ka Keskerakond, Eesti taasiseseisvumisperioodi kõige vanema ja kauemkestnud parteina, koondab nii sotsiaaldemokraate, liberaale kui ka konservatiive, moodustades selliselt, vähemasti Eesti jaoks, suhteliselt tavatu koostööraamistiku. Ühelt poolt on keskel seega raske olla, süüdistatuna sageli vastutuse mittevõtmise mugavuses, kuid teisalt iseloomustab selline "sulatusahju" fenomen teatavaid Lääne üldisi arengutendentse ning vastupidiselt levinud arvamustele, nõuab tavapärasest suuremat vastutust oma valijate maailmavaadete integreerimisel. Üks näib siinkirjutajale igatahes selge olevat-Keskerakond peab jätkama nii vasak- kui paremtsentristliku tiiva väljaarendamist, kujunemaks, suuresti Põhjamaade vastavatele eeskujudele tuginedes, vaba kodumaise keskmise- ja väikeettevõtluse huve toetavaks, stabiilse keskklassi väljaarendamisele püüdlevaks poliitiliseks jõuks, milline ei lase vabade ja võrdsetena sündinud inimeste väärikust prügikasti valada!

Lõpp

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)