Poliitiline vastutus Tartus - mõisa köis, las lohiseb...

On kurb, et mitu tähtsat linna ametiasutust asuvad linnaäärtes, kusjuures eri äärtes - Pensioniamet ühes servas ja Puuetega Inimeste Koda teises. Sellised asutused peavad asuma kesklinnas ja olema kõigile kättesaadavad.

Niisiis tuleb üle vaadata ühistranspordi toimimine.

Enda ülikooliajast mäletan, et bussisõit Annelinnast Tähtverre võttis rohkem aega kui tudengil Elvast tulles. Sageli ei mahtunud üldse bussi peale ja tuli oodata järgmist „lotopiletit". Kahjuks pole suutnud tänane linnavõim olukorda parandada.

Tartu ühistransport peab olema tasuta ja kvaliteetne. Ei pea ma õigeks ka seda, et linn vaksalihoonet kahelt ärimehelt rendib. (Korda saanud jaamahoonega seoses meenub muu hulgas juhtum, kuidas rongilt tulnud noor ema lumest koristamata perroonil lapsekäru üle ettekeevitatud aia tõstis.)

Haridusvaldkonna kinkekaardi-skandaaliga seoses on selge, et poliitiliselt olnuks viisakas, kui ka linnapea võtnuks vastutuse selle eest, et tublide ja eeskujulike õpilaste asemel premeeriti salaja haridusosakonna juhte.

Kuid puudusi Ttartu hariduselus on teisigi. Koolireformil pole strateegiat ega eesmärki, paljud õpetajad ja haridusspetsialistid on teinud selle maatasa. Kas on tõesti palju nõuda selgesti sõnastatud hariduskava?

On kummaline, et Tamme Gümnaasiumi direktoriks ei sobinud üle 18-aastase koolijuhistaažiga kandidaat, kuid sobis mees, kes väitis, et Tamme Gümnaasium pole kunagi gümnaasiumiharidust andnud ja gümnaasium tuleb põhikoolist eraldada. On kummaline ka see, et komisjoniliige enda sõnade järgi linna peal ringi vaadates sellise mehe leidis. Nooruse 9 ostmine võib ju helesiniste läätsedega vaadates olla hea investeering, kuid Tamme Gümnaasiumi sinna paigutamine on poliitiline rumalus. Tamme Gümnaasiumi toetajad kogusid üle 1000 allkirja ja korraldasid 100 osalejaga miitingu, mis jättis meie linnajuhid täiesti külmaks.

Ja huviharidusest - võimule saades lubas abilinnapea Anne Noortekeskuse täielikku renoveerimist, millest hiljem aga taganeti. Miks linnal puudus sisuline soov Anne Noortekeskuse uut hoonet ehitada, olenemata rahade olemasolust? On kahetsusväärne, et see taganemine järjekordselt miitinguga päädis.

Läheme Lille maja noortekeskuse juurde. Võime vaid oletada, kui palju remonti saaksime oma isiklikus kodus teha, kui meil on 2000 eurot? Täpselt niipalju raha andis linn noortekeskusele renoveerimiseks 2013. aastal.

Jätan teadlikult puutumata skandaali kutsekooli ümber, mille eest samuti lõppkokkuvõttes peaks linnapea vastutuse võtma. Libisen üle nii Võru tänava koledast planguinvesteeringust, ohtlikust Kaarsillast kui ka Herne tänava elumajaskandaalist ja jõuan linna eelarve juurde.

Mul ettevõtte juhina on keeruline aru saada, kuidas saab linna valitseda seltskond, kellel pole aimugi, mis linna rahakotis toimub. Enam kui 4 miljoni eurose ülejäägi märkamata jätmine ei saa olla niisama apsakas. Ülikallis elektrihange on ehedaim näide suhtumisest „mõisa köis, las lohiseb". Ainuüksi selle elektrihinnaga, mida maksab Tallinn, võitnuks Tartu 130 000 eurot, teiste odavamat hinda maksvate linnadega võrreldes aga üle 300 000 euro. Selliste tegemiste eest lasub peavastutus taas linnapeal.

Kui mind esitati sotsiaalvaldkonna abilinnapea kandidaadiks, siis heideti mulle ette pooleliolevaid õpinguid doktorantuuris. Hiljem olid aga haridusnõuded hoopistükkis ununenud, ning rahandusvaldkonna abilinnapeaks valiti teise kursuse bakalaureusetudeng. Haridusnõuded ülikoolilinnas on kadunud.

KESKMÕTE: Tartu ühistransport peab olema tasuta ja kvaliteetne.

SILVER KUUSIK, Tartu linnavolikogu liige

Jaga |