Miks erakonnad valijat lollitavad?

MANIVALD MÜÜRIPEAL,      14. mai 2003


19. märtsi Kesknädal kirjutas, et Keskerakonna volikogu analüüsis valimiste tulemusi. Sain teada, et kampaaniat korraldas reklaamifirma Idea. Minu arvates on reklaamifirmade strateegia üles ehitatud inimeste lollitamisele.

Reklaamifirma oskab korraldada süüdimatu inimese ajupesu. Poliitiline agitatsioon peaks arendama aju- ja mõttetegevust. Erakond vajab ju oma toetajate teadlikku vaimujõudu.
Poliitilist agitatsiooni peab tegema see, kes on oma tõekspidamistes sada protsenti veendunud. Siis on tema jutt ja teod veenvad. Reklaamitegijad ise ka kindlasti ei usu valet, mida nad päevast päeva toodavad ja meile kaela valavad. Teevad tühist ja mittevajalikku tööd, kuni makstakse. Sulasel ükskõik, mida teeb - niidab heina, otsib hobust või hullab perenaisega.

Raha võiks reklaamile vähem raisata

Oma peaga mõtlevat isiksust ei saa mõjutada kirjaga, mis nimeliselt valijani jõuab. Miks selleks raha raisata ja kont vastastele hambu visata? Meie äraostetud ajakirjanikud said Keskerakonda tolle eksituse pärast mitu korda mustata. Mulle tuli koju kiri reformierakondlaselt Väino Lindelt. Siiamaani ei ole ajakirjanduses kuulda, et ka Reformierakond saatis isiklikke kirju. Kas ma peaksin nüüd Linde kirja prokurörile viima?
Olen veendunud, et suured pildid linnade majaseintel ei toonud juurde mitte ühtegi häält. Miks käib selline raiskamine valimistest valimisteni?
Kui minu teha oleks, ei julgeks ma selle erakonna liikmena, kes reklaami eest vastutab, tellida reklaamifirmalt ühtki tööd. Karta tuleb, et mõni firma projektijuht võib olla lähedalt seotud konkureeriva erakonnaga. Kahekordse mänguga võib ta minu erakonna alla paigutada viitsütikuga miini. Kas Keskerakond ei karda, et tallegi on mäkra mängitud? Miks ikkagi teiste erakondade teenistuses olev ajakirjandus leidis nii kergelt igasugu kondikesi?

Kuidas edaspidi paremini teha?

Teeksin ettepaneku jätta kolm-neli miljonit raiskamata. Selle asemel saata vallavalitsustele ja väikelinnade valitsustele väärt (teatme)kirjandust. Jagada head raamatud näiteks iga klassi parimatele õpilastele märkusega "Keskerakonnalt hoolsa õppetöö eest" vms. Paljudes peredes hinnatakse raamatut, kuid ostmiseks napib raha.
Kõik ei võida kunagi. Seepärast ei töötanud loosung "Meiega võidavad kõik". Meiega pidanuks võitma aus töötegija ja keskklass. Kellele seni on palka kingitud, sellele poleks pidanud enam võitu lubama.
Eesti riigis peaks olema vaid kaks kõrge palga saajat - president ja peaminister. Kui mõni riigiametnik saab neist rohkem, solvab see teisi ausaid töötegijaid. Kui mõni firma maksab oma juhile peaministrist kõrgemat palka, tuleb kõrgem osa maksustada 50-protsendilise tulumaksuga.

Rahvas ei saa paljust aru

Paljud ei saa aru, miks ei võetud omaks astmelist tulumaksu. See kustutaks ju ometi rahva õiglusjanu, samuti parandaks tööinimeste elujärge. Samas on Reformierakonna kuueprotsendiline tulumaksuvabastus ülekohtune ja mõjub meie riigile lähiajal hukatuslikult.
Maal ei saada aru, miks on vaja erakonna esinumbriteks kohapeale saata kutselisi poliitikuid? Seda tuleks edaspidi kas vältida või siis täpsemini selgitada, milleks see hea on.
Keskerakond räägib palju keskklassist ja esindab justkui tema huve. Keskklass on aga väikesearvuline ja kiiret suurenemist pole loota. Poliitilise kaitseta on aga jäänud tavaline tööinimene, kes hoiab ülal kogu ühiskonda. Mõõdukad on viimasel ajal hakanud rääkima mingist sotsiaaldemokraatiast, kuid praktilise tegevuseni ei jõua nad mitte kunagi. Seega peab Keskerakond edaspidigi esindama teise Eesti huve.

Eestlane kampaaniate suhtes immuunne

Vanemad inimesed mäletavad hästi lollusi, mida tehti külvi-, koristus-, söödavarumis- jne kampaaniate käigus. Erakond peab poliitilist kapitali koguma nelja aasta jooksul. Kui sisulist tööd pole, siis mingi mõnenädalane kampaania asja ei paranda.
Rahva poliitiliste eelistuste kujundamine on omamoodi kunst. Vanaviisi jätkates näeme, et paremal juhul jõuavad tipp-poliitikud korraks rahva ette ja annavad suuri uduseid lubadusi, vaadates samal ajal kella, et jõuda järgmisse kohta. Aega küsimustele vastamiseks neil ei ole. Poliitik ei peaks endast jätma muljet, nagu oleks ta esimene kultuurne isik paikkonnas ja otsekohe tema esinemise järel hakkab kohalik elujärg tõusma.
Võiks teha teisiti. Poliitik kuulab ära rahva mured ja ettepanekud, õpib tundma tegelikku elu ja näeb inimeste murelikku suhtumist oma riiki. Ta kuuleb ka tõsiseid etteheiteid rahavõimu teenivate poliitikute suhtes. Rahvas esitab ebameeldivaid küsimusi, kuid need pärinevad elust enesest ega ole halvustavad. Oleks normaalne, kui kuus-seitse parlamendi- või valitsusliiget käiksid vähemalt korra aastas kohtadel inimestega kohtumas. Eesti ei ole ju nii suur, et seda ei jõua.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)