Iga rahva nimel rääkiv erakond peaks nii toimima

ANDRES MÄEVERE,      26. juuni 2002



Kui keegi on endale nimeks võtnud rahvapartei, siis tähendab see samas, et on võetud kohustus seista rahva kui terviku huvide eest. Progressiivne tulumaks on aga suunatud just rahva kui terviku, sealhulgas eriti vaesemate, huvide kaitseks.

Kuni 1993. aastani kehtis meil astmeline tulumaks astmetega 16% kuni 33%. (Vahepeal poole aasta jooksul oli erandlikult kasutusel ka 50% kui ülemmäär). Isamaaliidu ja Reformierakonna juhtimisel ja survel ning Mõõdukate kaasabil muudeti see 1994. aasta jaanuarist proportsionaalseks määraga 26% . Seda tagasi muuta ei ole samade erakondade vastuseisu tõttu seni õnnestunud.

Astmelist maksu kardavad vaid väga rikkad

Tõepoolest, astmelise tulumaksu sisseviimine puudutab eelkõige neid, kes väga kõrget palka saavad, ja neid, kes on väikese palgaga. Keskerakonna ettepanek astmelise tulumaksu osas on kehtestada neli tulumaksu astet
- tuludele alla 35 600 krooni aastas (2967 EEK kuus) 15%,
- tuludele 35 601- 85600 krooni aastas (2968 - 7133 EEK kuus) 25%,
- tuludele 85 601 - 485 600 krooni aastas (7134-40467 EEK kuus) 29%
- ja tuludelt üle 485 600 krooni aastas (üle 40 467 EEK) 33%. Kusjuures maksuvaba miinimum on ettenähtud 1200 krooni kuus. Võrreldes Rootsi (65%), Hollandi (60%), Hispaania (56%) ja Belgiaga (55%), kus maksumäära ülemaste on üle 50%, on see seaduseelnõu veel üsna leebe. Selle tulemusena väheneks vaesemate maksukoormus 11%, keskmise palga saajatel suureneks 3% ja meie oludes väga suure palga saajatel suureneks 7%.
Küsimus!Kes meie hulgast saavad üle 40 000 krooni kuus palka!? Siit edasi küsimus - kelle huve me siis kaitseme!? Astmeline tulumaks võimaldaks just vaesematesse peredesse jätta hädatarvilikeks kulutusteks alles 100-200 või enam krooni.
New Yorgi Columbia Ülikooli politoloogiadoktorant Piret Loone ütleb Postimehes (27.08.97): "Praegune Eesti tulumaksusüsteem loob kõrgepalgalistele soodustusi vaeste eluliselt vajalike huvide arvelt. See süsteem on ebaõiglane mitte ainult mingist moraalsest vaatepunktist, vaid majandusteaduse reeglite järgi."

Kristlased ei peaks õiglust kartma

Kui kristlaskonna hulgas nüüd nii hirmsasti kardetakse sotsialistideks saada, siis võtkem kätte Uus Testament ja lugegem Apostlite tegude raamatust 4,32-37. Siin on veelgi kaugemale mindud, siin on tegemist lausa kommunismiga. Nii et kas meile meeldib või ei, aga Jumala põhimõte läbi aegade on olnud arm ning mitte meie tegelik väärtus ja teened.
Tuua võrdse tulumaksu kaitseks kümnise põhimõte, mida on tehtud, ei ole ilmselt kohane. Siis peaks väga põhimõttekindlalt kaitsma seisukohta, et kogu maksude üldsumma oleks 10% ja mitte enam. Sel juhul võiks seda vägagi tervitada.
Kuid mis saab siis riigist, kes praegu ei suuda ligi 80% (26+33+18+1,5?+aktsiisid) tuludest maksudena endale võttes hakkama saada? Kui isegi ainult tulumaks oleks tõepoolest 10%, ka siis ei oleks kellelgi midagi selle vastu. Kümnise puhul on siiski selgelt tegu Jumalale toodava ohvriosaga.
Ülejäänud ohvri kohta on öeldud väga selgelt, et kes on vaene, see toob tuvi ja kes on rikas, toob talle või härja. Kellel on palju, see annetab kilogrammidena kulda ja hõbedat; vaest lesknaist aga on kiidetud tema mõne krooni suuruse ohvrianni pärast.
Riiklike maksude kohta ütleb Jeesus, kui teda kiusates talt selle kohta küsiti: "Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!" (Mt22,21)

Miks ikkagi ei taheta progressiivset tulumaksu?

Ühe põhjusena tuuakse, et see tekitab tulude varjamist ja maksudest kõrvalehoidmist. Ükski maksusüsteem ei ole nii hea ega maksutase nii madal, et inimesel ei tekiks kiusatust maksudest kõrvale hoida. Siis tuleks ka aktsiisimaks bensiinilt ära kaotada, kuna see soodustab musta äri vohamist (hinnanguliselt ca 50%).
Pealegi ka praeguse süsteemi juures on ekspertide hinnangul varimajanduse osakaal 20-30%, kusjuures ca 17% tuludest jääb maksustamata. Ei kujuta ette, et see protsent oluliselt enam tõusta võiks, ilma et varjamise fakt lausa avalikuks ühiskondlikuks saladuseks ei muutuks.

Kes on vaene, see toob tuvi, ja kes on rikas, toob talle või härja. Kellel on palju, annetab kilogrammidena kulda ja hõbedat; vaest lesknaist aga on kiidetud tema mõne krooni suuruse ohvrianni pärast.

Teine oluline vastuargument on seni olnud progressiivse tulumaksu läbipaistmatus ja arvestamise keerukus. See, mida proportsionaalse tulumaksu juures nimetatakse läbipaistvuseks, on tegelikkuses süsteemi primitiivne lihtsus, nii et see on tõepoolest arusaadav ka kõige rumalamale ametnikule või võhikust ministrile. Üldsumma avalikustamises ei ole ju oluline, kas sa deklareerid selle progressiivse või proportsionaalse tulumaksu tingimustes. Arvestamise tehniline külg ei tohiks tänapäeva arvutustehnika juures olla enam keeruline.
Oma seisukohti kaitstes püüavad oponendid rahvast meelitada lubadusega maksutaset veelgi alandada ja sealjuures tulumaksuvaba osa suurendada. Lihtsalt niisama pole võimalik maksukoormust alandada. Raha hulk majanduses ja riigis on kindel suurus, mis on määratud meie tootmise, kaupade, teenuste, valuutavarude jm hulgaga.

Tavaliselt võetakse raha sotsiaalsfäärist

Ettepanek tõsta üha tulumaksuvaba miinimumi ja sealjuures veel maksu üldtaset alandada jätab iga kord riigi eelarvesse tõsise augu. Ilmselt saavad ka ettepanekute esitajad sellest aru. Seepärast ütlevad nad, et raha tuleks võtta sotsiaalsfäärist toetuste arvelt, kus raha ebaotstarbekalt kulutatakse.
Tekib absurdne nõiaring: võtame vaestelt raha, et seda neile heategija näoga taas tagasi anda. Rahandusministeeriumi aruande järgi laekus 1996. aastal füüsilise isiku tulumaksu 4,4 miljardit. Et riigi ülesandeid edukalt täita, peaks siia lisanduma veel ilmselt vähemalt sama palju.
Kui me suurendaksime nüüd veelgi proportsionaalselt kõikide maksukoormust, siis me võtaksime vaesematelt sõna otseses mõttes ära võimaluse elamiseks. Ka 50 krooni äravõtmine tekitab majapidamisse augu. Samas kui inimene, kes saab kuus 40 000 krooni ja peab maksuna täiendavalt ära andma 2000 krooni, siis tema elulised vajadused ei kannata. Isegi kui ta annaks ära 4000 krooni, ei oleks ka see tema majanduslikule heaolule märgatav.
Õige on ka, et kelle varandus on ainult päevinäinud jalgratas ja vana rasvast paakunud pann, ei tunne vajadust ei kiirteede, eurovanglate, tippsõjatehnika ega palju muu järele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)