![]() Esimene mulje riigistFEJA RÄIM, 22. detsember 2004Kas Toompeal vaevuti 1990. aastatel hetkekski mõtlema, mida kogeb rahvas, kes ühel päeval ärkab uues riigis? Milline on esimene mulje, mis rahval riigist, selle struktuuridest ja ametnike tegevusest tekib? Esimesed muljed on alati tugevad ja kestavad kaua, riikide puhul sajandeid. Ükski riik ei saa omale kunagi teist võimalust esimese mulje loomiseks. Mis iseloomustab näiteks Rooma impeeriumi, NSV Liitu või Palestiinat, kui nimetame neid riike? Verre uputatud territoorium, pidevad piiritülid, vägivald ja oma hukatusliku ideoloogilise kontseptsiooni ülemaailmne eksport" rahvusvahelise terrorismi ning ebakonstruktiivsusele suunatud poliitiliste aktsioonide kaudu. Kui jõulise survega või kui primitiivsele massile iganes poleks sellise ideoloogiaga elulaadi eksport" suunatud, enamus rahvaid ei paista sellist elulaadi kuigivõrd austavat. Sellistes maades võimutseb must raha ja head investorid, kelle tegevus on rajatud legaalsele majandustegevusele, sinna ei lähe. Eestlased oskasid luua rahvusvahelisele avalikkusele endast pildi kui suhteliselt hiljuti iseseisvuse kaotanud rahvast, kes soovib tagasi pöörduda õhtumaisesse tsivilisatsiooni ja kellel on selleks ka vastavat potentsiaali. Ent teised maad ja rahvad ei ole ainsad, kellel esimesed muljed uuest riigist on kiired tekkima ja kindlad püsima nii on see ka oma rahva puhul. Oma rahva esimene mulje oma riigist kujundab aga ühiskonna positsiooni veelgi tugevamini ja veelgi pikemaks ajaks. Kas Toompeal vaevuti 1990. aastatel hetkekski mõtlema, mida kogeb rahvas, kes ühel päeval ärkab uues riigis? Milline on esimene mulje, mis rahval riigist, selle struktuuridest ja ametnike tegevusest tekib? Tunnistagem, et Toompeal puudus tahe ja intelligentsus luua oma rahvale konstruktiivne siseriiklik sisseelamisprogramm ja rahvas ei saanud mingit erilist muljet, vähemalt mitte sellist, millele riik võiks oma edasised plaanid rajada. Rahvas elas oma elu ja kui mõnes eluvaldkonnas probleeme polnud, oskas riik neid kindlasti tekitada. Ajaloost on teada vähe valitsejaid, kes oleksid oma rahvalt toimetulekuvõimalused ära võtnud, Toompea aga on vaid endale loodud ja väga pikaks veninud "sisseelamisprogrammiga" ikka veel sellel tasandil, kus püütakse rahval pinda jalge alt ära krabada. Inimesi käsitletakse meil kergesti asendatavate osakestena suures masinas. Ühiskond vajab enda juhtimiseks riiki. Ühiskonna juhtimine tähendab planeerimist, organiseerimist, suunamist ja kontrollimist. See peab toimuma ühiskonna heaolu ja arengu huvides. Kus see riiklikul tasandil toimuv planeerimine, organiseerimine, suunamine ja objektiivne kontrollimine meil on või milles see avaldub? Vastukaaluks toimetulekuvõimaluste äralõikamisele kuhjatakse rahvas üle vastukäivate faktidega, sellise informatsiooniga, mis tavaliselt hõlmab ametlikku suhtlust ja piirdub parasjagu piruka otsas istuvate huvigruppide soodustuste ja poliitika selgitamisega, sealhulgas nende eetikakoodeksiga koos karistuste loeteluga, mida reeglite vastu eksinu võib kogeda. Täna näeme, et Eesti riik on maha maganud kuldse võimaluse kujundada ühiskond, mis oleks võimeline pakkuma maailmatasemel head muljet. Riigil ei tohi puududa arenguplaanid, kuid ma ei ole kuulnud, et ükski senistest valitsustest oleks riigi ja ühiskonna arendamiseks koostanud kas või arengu püramiidegi ja rääkinud sellest, mida soovitakse näha ühe, kolme, viie ja kümne aasta pärast. Sellele aga rajatakse ühiskonnas tööjõuressursid, koolitus ja sotsiaalmajanduslik filosoofia. Arenguplaani läbi saavutatakse stabiilsus ja riigi hea nimi. Eesti riiklik arengukava sellest ju ei räägi. Igasuguse riikliku poliitika eesmärgiks peab olema oma maa tulutoovam majandus ning selliste investorite leidmine, kes jätaksid riiki üha rohkem raha. Sellised poliitilised plaanid, mis ei ole oma riigi ühiskonna sotsiaalmajanduslikule arengule suunatud, kõnelevad vaid poliitikute nõdrameelsusest. Eesti riik on lühikese ajaga jõudnud ära teha kõik suuremad ja olulisemad vead, mille eest juhtimisteooria seda teadust tudeerinud inimesi hoiatab. Tulemuseks on sotsiaalmajanduslik mahajäämus ja siseriiklikud probleemid. Ekvilibristika statistikas, millega seda katta püütakse, ei huvita mõistlikke analüütikuid. Iga siseriiklik probleem on aga rahvusvahelisele avalikkusele halb tähelepanek ja eriti jälgivad riikide sisekliimat investorid. Mõne aja möödudes hakkab informatsioon siseriiklikest probleemidest imbuma laia rahvusvahelise avalikkuse ette kui väga riik seda valede ja salgamistega ka summutada ei püüaks ning varem või hiljem on tulemuseks riigi halb maine. Viimati muudetud: 22.12.2004
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |