Arste me peame usaldama

15. oktoobril k. a. kutsuti kiirabi Kaiu valla Karitsu küla Piili tallu 71-aastasele mehele. Kiirabiauto tuli Pärnust.

Haigel oli palavik, hingamine oli raske ja nõrkus ei võimaldanud tal liikuda. Kiirabiarst ei süvenenud tema tervislikku olukorda. Haigel oli südamestimulaator kevadest saadik juba aegunud, kuid arstid ei nõustunud stimulaatorit enne vahetama, kui lahtine haav jalal kinni kasvab, ent haav paranes väga aeglaselt. Kuna haige hingeldas ja tema tervislik seisukord oli sedavõrd raske, et ta ei suutnud õhupuuduse ja nõrkuse tõttu selgelt rääkidagi, pidanuks see arsti valvsamaks tegema. Õde mõõtis vererõhku ja kehatemperatuuri, ning sellega piirduti. Ei kuulatud kopse ega tehtud elektrokardiogrammi, vaid - soovitati minna perearsti juurde. Kui mu õde küsis kiirabitohtrilt, kuidas ta vend saab sellises seisundis, kus püsti tõustagi ei jõua, minna perearsti juurde, siis too ei vastanud ja sõitis ära.

Järgmise päeva, 16. oktoobri lõuna ajal saabus väljakutse peale kohale sama kiirabiarst. Ta ei tulnud autost väljagi ja ootas, kuni haige talutati kahe abilise toel kiirabiautosse. Pärnu kiirabi viis haige Pärnu haiglasse. Järgmisel hommikul kella 05.30 teatas haige oma õele, et viibib Mustamäe haiglas, siis aga kõne katkes. Rohkem terve päeva jooksul venna telefonilt ei vastatud.

18. oktoobri hommikul teatas raviarst, et neile üle-eelmisel päeval toodud haige suri varahommikul. Parempoolne kops ei töötanud ja süda oli väga haige.

Küsisin raviarstilt, kas haigele oli kujunenud saatuslikuks arstide streik? Arst püüdis mind põhjalikult veenda, et arstide streik selle haige saatust ei mõjutanud, sest ta ei usu, et üks päev siin midagi päästnud oleks. (Seda juttu on raske uskuda, kuna ka tundidega päästetakse inimelusid.)

Kuidas saavad kadunu lapsed, õde ja vend usaldada arsti, kes niimoodi käitub, nagu käitus 15. ja 16. oktoobril Piili tallu kutsutud kiirabiarst?

Ma ei maini ühtegi nime, asjaosalised teavad neid niigi. Ma ei soovi kellegi karistamist, kuid südamest sooviksin just kiirabitöötajatelt suuremat hoolivust ja justnagu päheõpitud lause "Minge perearsti juurde!" unustamist.

Kadunu omaksed tahaksid kõik uskuda, et surm oli möödapääsmatu, kuid süda tõrgub uskumast. Ärge siis teie, arstid, kellele me ju kõik loodame ja keda usaldame, käituge nii, et see usaldus kõikuma lööks ja meid jääks purema kahtluseussike: aga kui oleks...

JAAK LAIDLA Harjumaalt

.

Jaga |